Ostsee puhkus

Tere!

Parimat puhkust nädal enne kooli ei oskakski soovida, kui see oli. Sõitsime 475 km ja jõudsime tagasi suvesse, mis kodus juba sügist vihma ja rahega meenutas. Hostisa veel ütles, et võtke dvdsid kaasa, sest kui sajab pole muud teil seal teha kui filme vaadata. Ja meie oma 20-st filmist vaatasime ainult neli, 3 enne magama jäämist ja üks aja sisustamiseks. Ja võite järeldued juba ise teha, tugevat vihma ei sadanud kordagi.
Oma nädala veetsime hostema sõbranna suvilas, mina, Marion, ema ja ema sõbranna tütar. Maja oli väga ilus, õlgkatusega, seest on kaasaegne ja väga mõnus. Jõudsime esmaspäeva õhtupoolikul, sõime naabritega, kes ka tuttavad hostemale isa sünnipäevast jäänud tiramisut, mmm kui hea. Samal õhtul vaatasimegi ühe saksa filmi. Lõbus oli. 

Teisipäeval kui olime endale meelepärasel ajal üles ärganud, hommikusöögi ära söönud, läksime autoga sadamalinna. Pikk promenaad üheltpoolt sadamaga teiselt poolt tänavaga piiratud. Jalutasime alguses promenaadi lõppu, kus oli vaateplatvorm. Läänemeri paistab siit teistsugusena minu meelest, mõne kohapealt on helerohe/sinakad liivalaigud ja paistab nagu oleks kuskil eksootilisemas kohas. Tagasi jalutades käisime ka jalgupidi meres. Mitmedki inimesed ujusid ja olid rannailma nautimas. Minu jaoks oli see vesi üsna mõnus. Kuskil oli kirjas, et õhutemp. 16 ja vesi 17 kraadi. Vett uskusin aga õhutemperatuuri pealt oldi küll mööda pandud. Lõunaks sõime kala restoranis, mis oli maitsev.

ema-sõbranna tütar-õde

Kolmapäeva hommikul võtsin ennast kokku ja käisin jooksmas. Kui teil oleks selline vaatepilt jooksmise ajal, harrastaksite kõik sedasorti liigutamist.

Sel päeval käisime jalgratastega kaugemal ühes linnas, nimelt sellel päeval läbisime jalgratastel 35 kilomeetrit. Jalgrada läks mere äärest, rannikult. Vahepeal tegime jäätise söömise pausi ja sõitsime edasi. 

Linn kuhu jõudsime on turistidele mõeldud, väiksed hotellid, kohvikud, poekesed, rand. Seal sõime kõik ühe koogitüki energia taastamiseks. Ma päris juba muretsen enda pärast, sel nädalal kokku olen söönud rohkem kooki kui liha kindlasti :D Kui olime tagasisõidul käisime lõpus ka ujumas ja siis koju. Õhtust käisime väljas söömas koos naabritega. Siis ma sõin peaaegu oma unistuste toitu. Olete kunagi unistanud, et sinu suured toiduaine-eelistused võiksid ühes toidus kõik koos olla? Mina sõin kanafilee tükikesi kookos-mango-karri kastmes koos riisiga. Mango oli tükkidena mu kastmes. See oli nii hea.

Neljapäeva hommikut alustasin samuti jooksuringiga. Sel päeval oli ilm nagu tellitud meile. Ainult sinine taevas, õrn tuul ja soe õhk. Pakkisime rannalinad kokku ja läksine randa. Terve päev lihtsalt lebotada ja mitte mõelda, et vähem kui nädala pärast ma lähen kooli. Käisin kolm korda vees ja seal sai tükk aega olla, ei olnud nii jah, et kohe vaja tagasi joosta. 

Reedene ilm meile randa minekuks motivatsiooni ei pakkunud, oli pilves ja tuuline. Siis külastasime hoopis Rostocki linna. Meie asusime kuskil 20-25 km Rostockist. Nägime vana ülikooli hoonet ja käisime kirikus, seal oli mingi vana iidne astronoomiline kell, mida kõik hoolega pildistasid. Ma pildistasin orelit, sest kui ma seda nägin tuli mul eelmise aasta muusikatunnid meelde, oli päris huvitava isiksusega õpetaja. Ja tema õpetas mulle, et Saksamaal on kirikutes hästi suured, võimsad ja kõlavad orelid. Kirikust edasi jalutades oli puuvilja turg, minu silmad haatasid ainult ploome. Teisi haarasid muud puuviljad. Mina sain omale neli ploomi nagu soovisin. Sõin kõik kohe ära, täpselt see maitse, mis Eestis mu ploomipuul. Hiljem ostsime juurde ploome. Majja tagasi minnes olime niisama ja mängisime lauamängu.

Laupäeval tulime tagasi, aga enne koju minekut käisime veel onu sünnal Zossenis, kus üle-eelmise nädala veetsin.

Esmaspäeval lähen kooli, ma arvan, et ma pole veel ükski aasta nii ettevalmistamta olnud kui nüüd. Pole kooliks kotti, pinalit, märkmikku, vihikut. Küll jõuab nende asjadega ka tegeleda :)

Nädal onu juures

Tere!
Kõige alustuseks.

Kallis venna palju-palju õnne sünnipäevaks! 

Eelmise pühapäeva hommikul sõitsime kolme rongiga Zossenisse hostisa venna juurde. Seekord läksid kõik sõidud ilusti. Zossen on küla Berliini lähistel. Pühapäeval onu juurde jõudes sõime kõhud täis ja avastasime aeda, mis ei ole üldse suur, aga milles on palju asju: kuur, tiik, veranda, rongitee(miniversioon, aias sõidab rong) ja muruplats. Samal päeval käisime Marioniga seda kohakest uudistamas ja leidsime põllu ja põllul seisis pukk. Mina ennast tagasi hoida ei suutnud ja ütlesin, et me lähme sinna. Ta oli nõus ja siis juba olimegi pukis. See oli mingi vanem puidust pukk, mis kõikus ka parasjagu, ei anna võrreldagi teie ehitatutega seal Eestis. Kusjuures ma olen siinse ajajooksul osanud põllult märgata metskitse ja jänest. 

Sead, kus te olete? (ma tegelikult tean, et peab vaikselt ootama)

Sarnasust on või ei ole?

Esmaspäeval otsustasime mitte midagi teha ja ümbrusega pigem kohaneda. Käisime onu lapselapsel lennujaamas vastas, kes tuli oma emaga Mallorcalt. Terminalist auto juurde minnes hakkas kõige tugevamat paduvihma sadama. 

Siis sõin ka oma esimese Döneri, mulle maitseb

Teisipäeval me käisime Potsdami bussiekskursioonil. Ilmaga ka vedas. Alguses bussi istudes tuurijuht suure särava naeratusega tuli meie juurde ja ütles, et tema räägib saksa keeles , aga meie saame kuulata kõrvaklappidega oma emakeeles. Viipas käega seinale kus oli kuus riigilippu ja numbrid nende all. Küsis Marionilt, et milline on talle sobiv keel. Sai vastuse ja keeras nupu prantsuse keelele. Minule küsivalt otsa vaadates uuris mis mulle sobiks, siis ütlesin, et emakeel on eesti keel, aga mulle sobib inglise keeles väga hästi. Tema kuulis ainult eesti ja ütles rõõmustavalt, siis saad vene keeles kuulata. Ma viisakalt keeldusin ta soovitusest ja ütlesin, et mu emakeel on eesti keel mitte vene ja ma kuulan inglise keeles seda juttu. Tuur kestis 3 tundi, kolme peatusega. Käisime paleesi väljastpoolt kaemas, väga ilusad ja uhked. Potsdam on Berliini eeslinn väga paljude lossidega, seal elas kuningas ja kõik teised tähtsamad ninad soovisid omale samuti uhket elamut ja nii ongi väga palju villasid ja losse seal. Mingi teema oli ka Leniniga, millest ma kõike päris täpselt aru ei saanud. 

Sanssouci loss

Tuuribussis

Ilus oli, aga ma jõudsin järeldusele, et mulle ende ei meeldi sellistel ekskursioonidel käia, liiga ahistav tunne. Kõnni kellegi järgi koguaeg. 

Kolmapäeval plaanisime ärgates, et oleme täna niisama. Mina kirjutasin sõnu ja nautisin ilusat ilma, Marion tukkus. Ühel hetkel tegi onu 10-aastane lapselaps ettepaneku naabri hobuseid vaatama minna. Läksime, kodu aias oli üks hobune ja kui traktoriga külast läbi sõitsime suuremasse koplisse oli seal 3 suurt hobust ja 4 väikest. Kõige väiksem oli 1-kuune ja sõi kõike, ka riided oleks seljast söönud ja lapselapse kotti üritas ampsata. Siis küsiti kas tahame sõita ja me nõustusime. Aga see oli nagu midagi harjutamise sarnast. Ilma sadulata, aga hobune oli nööriotsas ja siia ringe sõitsime. Käed lahti, silmad kinni, käte ringid, käed ees. Ühesõnaga tasakaalu harjutused. Väga lahe oli. Pärast seda räägiti midagi heinast ja sõbrast. Ja siis läksime heinapalle tooma, ning pärast aitasime need kuuri sättida. Kui tagasi koplis olime uuriti kas on huvi hobustega matkale minna, jaa muidugi, oli meie reaktsioon. Selge, homme kell 13 olge valmis. 

Harjutamine

Sõit läbi küla

Algselt oli plaanis neljapäeval Berliini külastada, aga me otsustaime oma plaane muuta, kuna Berliin seisab järgmisel päeval ka sama kohapeal, aga ratsutamisvõimalust ei pruugi enam tulla niipea. Otsustatud. Neljapäeval ratsutama, reedel Berliini.
Kolm hobust, üks mulle, üks Marionile, kolmas matkajuhile ja lapselapsele. Alguses muidugi üritas ta saksa keeles meile seletada kuidas ja mida me tegema peame, aga ausalt öelda ikka väga raske on mõista kui sellealane sõnavara puudub. Kuna mul pisikesed-pisikesed kogemused hobuse seljas on olemas, teadsin kuidas suunata hobust ja seisma teda paluda. Aga kehahoiakust mul polnud halli aimugi ja märkasin seda, et ma pean rohkem aega oma istumis asendile mõtlema, selg sirgu ikka. Matk oli üle põldude ja läbi männimetsa. Päike sillerdas puude vahelt, ka rohelised sambla mättad katsid metsalust nagu vaip elutuba, väga pehme paistis. Meie teele jäid ka Hitleri punkrid, vähemalt kolm. Vahepeal läbisime natuke maad kaloppi tehes, alguses tundsin ennast ikka väga ebakindlalt, aga kuna aega oli piisavalt sain lõpuks kätte üsna hea hoiaku ja ei olnud iga kiirema sammu ajal tunne, et kohe lendan siit maha. Pool matka läbitud olime jõudnud järve äärde. Meie sõime oma õhtuoodet ja naaber läks oma hobusega ujuma. Hobune oli vees, täiesti turjani, ma arvasin et võibolla rinnani läheb. Kui hobused olid piisavalt ära puhanud hakkasime tagasi tulema. Enesetunne hobuse seljas oli minul siis juba palju parem. Aga kuna Marion end siiski mugavalt ei tundnud ja vana trauma põlves andis kiirelt liikudes tunda palus ta, et me edaspidi rahulikult läheksime, seda me tegime. Olime karjääris ja tahtsime sealt välja tulla üle liivatüüni, olin oma hobusega täpselt tüüni peal, kui ta komistas või midagi ja esikabjad nõtkusid ja hobune käis ninuli ja mina lõpetasin maas liival hobuse kõrval, libisesin kõigest maha kuna ei olnud selleks eriti valmistunud. Mina haiget ei saanud ja muretsemiseks põhjust ka ei ole. Edasi koju tulime rahulikus tempos kuna emotsioone oli tegelikult juba palju olnud. Saime teada, et läbiaime 20 km, oeh sama tunnet tundsin ka kui rattal sel suvel esimest korda sellise vahemaa läbisin. Jäin selle käiguga rahule. Terve õhtu liiksuime oiates, sest istmik ja reielihased valutasid hullupööra.

Natukene puhkust hobustele

Ja head vaadet minule

Koju jõudes teatas onu midagi, me arvasime, et saime asjale pihta ja läksime oma tuppa. Marion oli pidžaama mugavuse tõttu juba selga ajanud ja mina olin lihtsalt lühkades ja täitsa suvalt rõivastatud. Kui korra toast välja läksime ootas onu ja küsis lähme jah? Ee kuhu me lähme, seletas ei saanud aru, aga kinnitas et vahet pole mis seljas on. Sõitsine ja jõudsime onu naise vanemate juurde, õhtust sööma :) väga meeldiv oli. Alustsime kõrvitsapüreesupiga, mille maitse üllatas mind, ma arvan, et Eesti kodus ma ei oleks selle poole vaadanudki. Supp söödud toodi keedukartulit ja mingi lihasoust (kanaliha, lihapallid ja seened), kuna neile sai mainitud alguses et seened ei kuulu minu menüüsse tavaliselt, siia toodi väike alustaldrik kuhu ma need oma taldrikult tõsta sain. Magustoiduks saime väga ilusasti kaunistatud jäätist, maasikad, vahvlid ja kaks jäätisepalli. Vahepeal rääkisime palju ja uuriti igasugu asju keele kui ka maa kohta. Suurt huvi tundsid nad huntide vastu Eestis, kuna neil seal neid palju on. Ma rääkisin väga usutavalt, aga ma arvan et võibolla aegunud infot, mida Jahimehest lugenud kunagi :D keele kohta uurisid, et kas see on vene keelele sarnane, nende üllatuseks ei olnud, hoopis soome keelega ja üks võõrustajatest oskas alustada juttu ungari ja eesti keele seotusest, ta midagi väga täpselt ei öelnud, pigem esitas oma väitega küsimuse mulle. Ma taaskord väga hoogsalt seletasin seda edasi mida eelmine aasta koolis olime arutanud. Väga meeldivad inimesed ja kiitsid meie saksa keele oskust ka, et väga hea on :) üks asi on negatiivne, nalja tegemine ei tule kuidagi välja kui keel piisavalt veel selge pole, või siis ma lihtsalt ei oska nalja teha. Eks see selgub aja jooksul.

Reedel külastasime sama kohapeal asu asuvat Berliini. Taaskord saab meie rongiseiklustesse ristikese teha. Onu aitas osta pileti, soovitas päevapiletit ja õpilasele. Hea mõte, peame õhtul tagasi ka sõitma ja õpilased me nagu ka oleme. Kõigepealt kui piletit ostsime sõitis meie rong ära ja pidime järgmist ootama( uut piletit õnneks ostma ei pidanud) . Rongile õnnelikukt istudes, saabus kontroll meie juurde ja palus pileteid, väga rahulolevalt ulatasime pileti, sest ostmisel aitas meid kohalik inimene kes keelt mõistab. Kontrolör aga polnud nii rahul kui meie ja uuris vanad me oleme. Mina ütlesin ausalt, et 17. Tema rääkis, et see pilet ei sobi kahjuks meile, see on kuni 15.eluaastani. Meie vabandasime, et ei mõista ja ta üritas uuesti seletada, et selle piletiga me ei tohiks siis sõita, me mängisime, et oleme suures mõistmatuses ja siis ta ütles, et järgmine kord ärge nii tehke, meie noogutasime ja ei pidanud trahvi maksma. Ehe näide sellest, kui hea on selliseid apsakaid keele mitte mõistmise kaela ajada, ma ei saa teist aru, vabandust, ja mida sa siis teed kui inimene sinust aru ei saa, lased neil minna :D
Igaljuhul Berliini jõudes organiseerisime omale linna kaardi ja võtsime suuna ühele poole. Jah oli ilus, aga mingeid erilisi tundeid ei tekitanud. On palju vaatamist ja mälestuskujutisi ja väljakuid. Lisan pildid parem. Aga ei olnud eriti vahva nii palju jalutada peale ratsutamis päeva, jalad olid väga valusad. Viimasel õhtul käisime naabrite juures kalasuppi ja krevette söömas. Supp oli hea, valged rasvakuubikud jätsin alles. Kui krevetid ette tõsteti, ei mõelnud ma üldse ja hakkasin sööma, väga maitsev, need olid grillitud, soovitan proovida. Siis öeldi ahah sa juba tead kuidas see käib, loodeti vist, et ida-euroopa tüdruk näeb esimest korda krevetti :D siis jagasin õpetusi selle söömiseks ka Marionile ja kugistasime mõlemad krevette. Siis sai kõht täis. Tänasime ja läksime koju "magama", me lihtsalt olime päevast väsinud, et seal lihtsalt istuda ja üritada mõista :)

Brandenburger Tor

Pralamendihoone

Holocaust Memorial ja taga teletorn

Berliner Dom

See nädal oli hea. Saime näha veel enne kooli algust erinevaid kohti. Aga üks vahepala, mis võtab selle nädala hommikusöögid kokku.
Kuidas teha hommikusöögi lauas sakslasel, šveitslasel ja eestlasel vahet?
Sakslane sööb kõik brötschenid Nutellaga, šveitslane sööb oma brötschenid segamini kõigega (või,marmelaad, juust, sink, Nutella) eestlane sööb alguses oma brötschenid singi ja juustuga ning lõpetuseks lubab endale ühe Nutellaga magustoiduks ;)

Täna on isa sünnipäev ka, tuleb mingi pidu. Ja järgmise nädala veedame Ostsee ääres?! 

Olge vahvad edasi!

Olemine

Tere!

Mõtlesin korra juba ümber, et ei kirjuta täna. Siis lugesin teiste blogisid ja mõtlesin, et ma tahaksin kindlasti kunagi lugeda, kuidas mul esimesed nädalad möödusid, kui alles õpid ümbrust tundma.

Seega, esimene nädal pere juures möödunud. Meeleolu positiivne ja ei ole olnud mõtteid, et miks ma siin olen. Pigem just järjest rohkem tunnen, et see on midagi head ja vajalikku :)

Esimene nädal möödus päris rahulikult. Esmaspäevast-reedeni oli vanematel tööpäev, siis me hommikul ärkasime millal tahtsime ja päeva kulgesime ilma kiirustamata. Esimene hommik oli üsna kummaline. Kui ärkasime, polnud mitte kedagi pereliikmetest kodus. Mina ja Marion + maalrid elutoas. Oli ka hommikusöögi aeg, asusime köögi poole. Palju kappe, palju vaja otsida. Külmiku tundsime ära, aga sealt midagi väga kasulikku esimese hooga ei leidnud. Lootsime kuskilt leiba leida, aga ei olnud, ainult mingi paberkoti täis mis olid kõvaks kuivand ja eelduste kohaselt koertele söömiseks. Lõpuks leidsime kellogsid, piima oli ka kapis. Selline menüü oli meil 3 hommikut kuni meil üle viskas ja vanematele ettepaneku tegime, et võiks leiba ka olla. Millalgi järgneval hommikul oli saia. 

Damian - labrador. Kõige näljasem koer koguaeg.

Abi - Prantsusmaalt teadmatusest. Kõige sõbralikum ja rõõmsam koer.

Teisipäeval käisime Dresdenis natukene linna uudistamas, suutsime rongidega segadust ja paanikat endale tekitada. Esimene aps mis tegime oli see, et me ei märgistanud peatuses oma pileteid vastavas aparaadis ära, paned pileti aparaati ja see lööb kella ja kuupäeva peale. Ja muidugi käivad iga rongi peal usinasti kontrollid ringi. Kui meie uhkelt oma piletid ulatasime hakkas naine seletama, me vaatasime suurte silmade ja suu ammuli talle otsa. Ma ütlesin, et ei saa aru me esimest korda sõidame. Ta lõi käega ja tegi ise meile märgistuse sinna peale. Teine aps juhtus sama rongi peal. Ehk siis Dresdeni linnas on 3 peatust, eelviimase ajal läksime ukse juurde, sest ei teadnud kus maha peame minema. Siis rong peatus, Marion astus välja, mina jäin sisse ja hõikasin, ei see ei ole õige ja rong sulges uksed. Sel hetkle vallandas mind hämming, et mis nüüd saab ja hakkasin omaette naerma. Mina sõitsin edasi meie lõpp-peatusesse. Ma olin sel hetkel veel täiesti võõras kohas. Ilma keeleoskuseta. Ilma Marioni telefoninumbrita. Ja emal tööaeg, ei vasta. Ma lihtsalt seisin ja ootasin ja naersin omaette. Ühel hetkel kõndis Marion mulle vastu ja ma olin üliõnnelik, arvasin et kaotasin ta ära. Siis õnnest kallisatasime ja naersime. Sel päeval käsime ostsime kohalikud sim-kaardid ja ma omale uue telefoni.

Piletiautomaat

Teistel päevadel ma olen oma tuba koristanud, saksa keelt õppinud, koertega mänginud, filme vaadanud, rattaga sõitmas käinud Grossröhrsdorfis. Mulle nii meeldib mu koduküla. Pisikene, vanade majadega, munakiviteedega, väikeste tänavatega.

Ausalt ka õpin

Täna, laupäeval,  käisime vanaema sünnipäeval. Tutvustati, et tüüpiline kohvitamine Saksa moodi. Esimesena süüakse kooke ja juuakse kohvi. Jutustatakse palju ja siis tuleb külmlaud. Kartulisalat(üsna meie oma sarnane, mulle maitseb ja õnneks on suured munatükid, mida lihtne välja noppida, muu söön ära :P ) singi- ja juustuvaagen, määrdevõid, kurk, tomat - no igasugust kerget toitu, viinerid olid ka. 

Praegusel nädalavahetusel on Dresdenid linnafestival. Me nägime ettevalmistusi ja täna õhtul vanaema juurest koju sõites nägime läbi väga-väga tiheda vihma mingeid värvilisi valgustusi. See ka põhjus miks me sinna ei suundunud. Vihmaga ei jääks väga meeldivat mälestust sellest üritusest, aga vähemalt nägime ära igasugused atribuutikat, mis selleks puhuks üles oli seatud Elbe äärde.

Ettevalmistused festivaliks

Õhtul pakkisime oma asjad kokku, sest pühapäeva hommikul kell 10 läheb rong Berliini lähedale hostisa venna juurde. Lähme Marioniga kahekesi ja oleme seal nädal aega. Me lihtsalt oleme seal, mingeid plaane täpsemalt ei ole teada antud.

Kõik sujub hästi, ärge kurvastage, siin ka väga ilusad ilmad enam pole ;)

Sõit-sõit pere juurde ja kodus

Hei!


Taaskord, tekst on otse sündmuspaigalt üles kirjutatud, seega imelik ajavorm.
Laager oli nii tore, viimane õhtu, aah see oli seda väärt, et ma praegu nii väsinud olen. Laagripaigast sõitsime kõik koos suure bussiga 45min Hamburgi rongijaama. Sealt edasi Berliini, sõidan koos oma õega, nägin teda, istume küll eraldi kohtadel, aga ta rääkis midagi rõõmsalt ja mina lihtsalt naeratasin ja ütlesin "jaa" Ta on nii rõõmus ja särav terve aja, mis mina teda näinud olen :) Räägib tublisti saksa keelt, paremini kui mina, inglise keele osas ei tea veel. Aga praegu käis just piletikontroll. Üle vahekäigu istuv pere andis oma paberist pileti, aga inimesed kes minu kõrval istuvad ei teinud teist nägugi, seega ma ei teagi kas ma oleksin pidanud talle selle andma või mitte.
Ma küsisin enda kõrval istuvatelt inimestelt kas seda on oluline näidata, aga nad ütlesid, et mitte. Jee, võtsin julguse kokku :) Aga et mis siis mulle hetkel kõige suuremat huvi pakub. Meie rongi pidi väljuma 12.39, aga hoopis lahkus 13.39. Nii ja teema selles, et see sõidab peaaegu 2 tundi ja järgmise rongini oleks aega olnud 9 minutit, aga 60 minutit on peaaegu 6 korda 9 minutit. Seda on liiga palju, et me jõuaksime järgmisele rongile. Kohale jõudes saame teada mis saab :)
Jah jõudsime Berliini hiljem, seega tuli uus plaan mõelda. Me olime Marioniga mõlemad õnnelikud, et esimene rong hilines, sest 9 minutiga ei oleks seal midagi ära korraldanud. Aitäh, et see nii juhtus. Siis Berliinis läksime infolaudaja uurisime asja. Saime uuele rongile, tund aega hiljem. Siis tegi mu armas õde ettepaneku kohvikusse minna, seal jõime värskelt pressitud apelsinimahla. Ja eriti armas oli see zešt, et ta ütles, et teeb mulle välja ja et see on kingitus :) Väga vahva! Kui olime kohvikusse oma 4 kohvriga koha sisse võtnud, helistasin ma meie emale. Ma sattusin nii paanikasse. Sõnad ei tulnud suust välja ja puterdasin, tundsin kuidas näost punaseks tõmbusin. Siis andis toru õele ja ta rääkis paremini nendega. Andsime teada, et jõuame hiljem Dresdenisse. Ema kõlas telefonis nii armsalt ja hoolitsevalt :) Hea on see, et mu õde väga ei räägi inglise keelt. Siis ei ole mul kõrvalepõiklemis võimalust ja ma pean ennast kokkuvõtma ja hakkama saksa keelt praktiseerima, see on väga hea. Enam ma väga ei põe ka, et mida ma räägin. Teen saksa-inglise segu praegu.
Aa ja kui me uuele rongile saime ei olnud enam meie kohad seal kus eelmisel sõidul oleksid olnud. Seega me uurisime kuhu siis ja öeldi et ees pool (3 vagunit edasi) on vabu istmeid. Kuna aega oli vähe pidime läbi rongi need vagunid läbima, ei väsi meenutamast, oma 2 suuure ja 2 väiksema kohvriga, leidisme kohad ja nüüd on hästi. Sõidame Dresdeni poole. Me mõlemad oleme väga väsinud. Ma arvan, et essal õhtul lihtsalt vajun vooidisse magama ja suuresti avastama hakkan alles järgmisel päeval.


-6 tundi hiljem kirjutatud-


Heh. Et vajun voodisse magama, eih :D me läksime peole, perekonna tuttaval oli 50. juubel. Aiapidu, vääga fancys majas. Hostema ütles, et see üsna uus maja. Ja oligi, väga moodne, moderne. Aias oli telk üleval, toitu pakuti palju ja mitte niisama, vaid nende sooja hoidvate aluste pealt, Siis aias olid need sellised joogitoetamiseks väiksed kõrged lauad. Kaetud valge linaga. Kohe kõrval oli bassein. See oli väga-väga peen. Aga meie Marioniga olime just rongilt tulnud, ei saanud ennast pesta ega sättidagi :D jah, kohe visati pea ees vette. Sest ega vanemad meil kõrval passinud. Tutvustati teistele noortele ja vanadele ära ja siis me olime seal :D see oli hea, mulle meeldis. Kui laagris ma ei rääkinud üldse saksa keelt siis nüüd siin kodus tahan enamvähem ainult seda rääkida. Marionilt õpin palju :) Ja vanemad on nii lahedad, väga meeldivad. Öösel koju jõudes näidati meile kaks tuba, üks esimesel korrusel, teine korrus kõrgemal. Toad on erineva välimusega ja sisustusega. Et kuidas siis jagada? Tegin hostisale ettepaneku loosi tõmmata. Lühike tikk alumine tuba, pikem tikk ülemine tuba. Mina alustasin, tõmbasin pikema.

Pühapäev oli esimene täispikk päev kodus. Hommikul magasime kaua jaksasime, mingi kell ma kuulsin kellukese helistamist, siis tulin voodist välja. Käisin pesus ja siis oli hommikusöök. See oli tagasihoidlik. Sai, moosid, singid, vorstid, juust, tee, nutella. Pärast homikusööki ema näitas ära kuhu must pesu panna ja näitas kogu maja. See on niii suur maja. Siin on 4 korrust. Esimesel on köök, elutuba, hostvenna tuba, Marioni tuba, WC. Teisel korrusel on minu tuba, hostvanemate magamis-,vannituba ja garderoob, siis on üks ruum koos miniköögiga ja elutoaga vanaemale, kui ta külla tuleb, veel on ka siin korrusel minu ja õe vannituba :) 3.korrusel on teine elutuba kõigile, külaistemagamistuba, ema tööruum, köök, vannituba. 4. korrusel on saun. Hästi pisikene maja, jaa ma tean :D Aga esimese päeva juurde tagasi, kui majale oli ring peale tehtud läksime õue. Aed on ka suur, bassein isegi. Aias on väga palju vanu pudi ja põõsaid, mis on väga-väga suured ja iidsed näevad välja. Maja ise paistab ka väga iidne välja, uksed majas on vanaaegsed ja aknad on klaasist ja puidustraamiga. Aiale tiiru peale teinud otsustasime basseini minna, sest õues oli päris soe 26 kraadi :) Kell oli selleks ajaks juba pärastlõuna ja külla tuli ema õde oma perega ja mingi muu peretuttav. Mängisime basseinis lendavat taldrikut, päevitasime, kirjutasin uusi sõnu oma sõnadevihikusse, rääkisime. Pärast grillisime ja sõime palju head toitu. Õhtul küsisime kas meil internetti oleks võimalik saada, et kodustele kirjutada, siis anti meile wifi parool ja nüüd nett olemas :)

Teisel päeval ehk esmaspäeval kui ärkasime olid vanemad tööle läinud, ainult maalrid tegid remonti elutoas kui alla läksime. Kuna meile ei oldud näidatud kus mis asub alustasime köögi läbiotsimisega, eesmärgiga leida saia, mida me ei leidnud. Siis sõime kellogsid(krõbinad) ja banaani. Siis uudistaime veel korra maja peal ise ringi ja asusime 3. korrusele elutuppa ja vaatasime saksa telekanaleid, õppisime uusi sõnu ja pidasime plaani mida homme(kolmapäeval) linnast(Dresdenist) osta. Mingi aeg tegime 2 tundi uinakut ja kui ärkasime oli ema kodus ja tegi süüa. Hostvend näitas meile kus rongijaam ja kool asub. Kolmapäeval lähme rongiga Dresdenisse sim-kaarte ostma ja mulle uut telefoni. Ja kool algab alles kolme nädala pärast, 1. septembril, mis on hea :)


Tervitused! Järgmine postitus nii ruttu järgi ei tule, ma lihtsalt olin oma postitustega maha jäänud interneti puudumise tõttu.

Ülevaade laagri nädalast

Kui me tähelepanu olime sellele apsakale pööranud, tekkis sinna öösel midagi õigemat.

Ühel päeval midime oma riiki tutvustama, Skype ja kollase kassi kohuke

Ich bin Johanna und meine Familie leben in Dresden.

Lauenburg, Elbe ääres.

YFU rongijaamas hõivas natukene ruumi.

Tervitus, olen õnnelikult oma uude koju jõudnud, kuna laagris interneti võimalust väga ei olnud, ei saanud ka koheselt teile kõike edastada. Nüüd olen oma toas, oma uues voodis, mis on nii suur :) Kopeerin siia edasi selle, mis laagri ajal üles kirjutasin.

Dienstag-teisipäev (5.08)
Täna tunnen ennast juba paremini, aru jah ikka veel mõhkugi ei saa, aga olen esimesest šokist üle saanud. Nüüd tegin omale uute sõnade vihiku, tegelikult saksa yfukad andsid need meile uute sõnade jaoks ja mina kasutan selle kohe ära. Praegu on nii, et kui toredad sakslased minuga räägivad ma naeratan neile ja pingutan oma ajusid, nii tugevalt, et nad saavad aru isegi, et tegelikult ma ei saa midagi aru :D Aga minu sõnavara on väikene küll, olen päris pahane enda peale, et ma ei õppinud neid sõnu põhikoolis usinasti -_-
Siin on palju selliseid õpilasi, kes ei saa midagi aru :( oma AG-s(Arbeit Grupp) gruppijuht küsib midagi kõigilt ja siis on suur vaikus, kärbse lendamist on ainult kuulda, awkward.
Täna oli meil mitu lahedat mängu. Üks oli kaardimäng, meid jagati väikestesse gruppidesse ja läksime oma gruppidega eraldi ruumidesse. Meile seletati kaardimäng lahti, hakkasime mängima, mängu ajal rääkida ei tohtinud. Mängu võitja liikus uude ruumi ja minu ruumi tuli asemele uus mängija mujalt ruumist. Point oli selles, et mängu oli seletatud erinevate reeglitega erinevates gruppides. Aga rääkida ei tohtinud. Ühesõnaga see mäng pidi meile näitama seda, et mis tundeid tekitab kui oled uues kultuuris ja see ei sarnane sinu kodumaa omaga ja sa ei saa kohe aru kuidas sa käituma pead, teised teevad hoopis teistmoodi.
Mängisime ühte suurt "lauamängu". Olime meeskondades, iga number lauamängul vastas ühele küsimusele, kokku 50 küsimust, veeretasid täringut, said küsimuse ja siis pidid erinevate korruste pealt üles otsima selle numbriga lipiku kus sinu nupp seisis. Siis lugesid sealt sellele küsimusele vastuse. Minu meeskond jäi teiseks :)
Õhtust tegevust saime ise 4 erineva asja vahel valida, ma valisin Slackline, see on nagu köielkõndmine, kahe puu vahele on pandud pael, mis on pingule tõmmatud ja siis sa astud sinna peale ja üritad peal püsida ja kõndida ning hoiad tasakaalu. See tundub lihtne, aga ei ole üldsegi nii. See vajab kõvasti pingutust, et seal püsida. Sain teadlikuks, et minu tasakaal ei ole kõige parem.


Kolmapäev - õnne päev(6.08)
Tänase päeva tippsündmus oli wifi leidmine. See ei olnud üldse kerge. Tegelikult oli see kõik nii, et yful oli meile mingi mäng mõeldud, kus pidime minema linnapeale ja inimestelt küsimusi küsima Saksamaa kohta ja midagi sellist. Me tegime enamuse küsimustest ära ja siis jõudsime Elbe jõe äärde tänavale ja seal oli üks restoran ja me läksine sinna küsima wifit. Et kas saaksime parooli. Kõigepealt öeldi jah, minge istuge õues ja saategi, aga ei nii see ei toiminud. Siis küsisime ühelt töötajalt abi, see kehitas õlgu. Siis läks üks tüdruk, kes paremini keelt oskab, rääkima, et kas saaks parooli. See anti, aga parool ei toiminud, siis küsisime teiselt töötajalt. Ta tõi parooli, aga sellega meil samuti ei õnnestunud, käekiri oli kohutav. Siis kutsus ta ühe tüdruku sisse kaasa ja tema sai wifi võrku. Siis tormasime me ülejäänud viis ka sinna ja jeee me saime wifisse !!! Nii hea oli kirjutada inimestele, et olen elus ja kõik on ikka hästi ja anda neile teada, et siin ei ole netti. Täpselt pool laagrist on läbi saamas...


Neljapäev - 320 vahetusaasta päeva, 106 päeva sellest magan
.... oli neljapäeval õpetuseks. Tegelikult täna rääkisime veel ka sotsiaalvõrgustikest, reisimisest, saime ühe "raamatu" kus oli igast huvitavat sees, tutvustus Saksamaa kohta, küsimused mida hostperelt peaks küsima jne. Siis täna oli veel mingid mängud meile. Üks oli see rist ja paralleelselt edasi andmise mäng, kuna ma ise olen seda teinud siis mul oli lahe teisi piinlemas näha, aga teine oli mingi kahtlane sõrmedel loendamine ja sellest ei saanud mina aru, üldse polnud hea tunne :D Aga siis tuli üks ülesanne veel, kuna mängud olid ülesehitatud näitamaks meile valikulist kuulmist ja nägemist, siis pidime tegema oma rühmaga lühifilmi. Meie rühmal tuli päris äge :D Siis arendasin oma inglise keelt täna, saksa keelt õpin praegu kuulamise järgi arusaama. See läheb ka juba enam-vähem. Üks päev veel ja siis sõidan hostpere juurde. Täna pani YFU meie postkaardid ka posti, mis perele kirjutatud.
Saksa yfu on kõik nii hästi ära planeerinud, nad oskavad seda tõesti ja täpsust ajavad nad ka taga. Söök on ka väga hea, aga on juba üks erinevus Eestiga. Hommikuti on rikkalik söök, lõunaks korralik soe toit ja õhtul antakse võiku materjali suuures erinevas hunnikus. Ma ei teagi kas see nüüd pigem tuleb kasuks või mitte. Õhtuks saia süüa on sama, kui mitte üldse tervislikult süüa või midagi sellist. Ja ütlete, et söö siis leiba, ei söö, vähemalt siin laagris mitte. See leib on nii kuiv ja nii kõva, nagu vanaks läinud, aga ei neil ongi selline leib. Pool suutsin ära süüa, kahe klaasi vee abil. Olgu kell palju, homme vaja veel aktiivselt kuulata .


Reede - Last day in Lauenburg(8.08)
Saime täna oma rongipiletid, räägiti kuidas ja kuhu sõitma peame ja nii. Siit Lauenburgist viib meid buss Hamburgi rongijaama, siis istun mina Berliini rongile. Sõidan Berliini ja seal pean istuma uuele rongile, mis sõidab Dresdenisse. Aga mul on rongi vahetamiseks aega ainult 9 "aeglast" minutit!! Ja teate see rongijaam on viiie(5)-korruseline! Nagu mida ja mis veel, mul on kaks toredat kohvrit, mis ma loodan jõuavad minu tempoga ka sammu pidada :)
Täna veel võtsime kogu nädala oma töögruppides kokku, mida õppinud ja nii edasi. Ja mis väga õudse ülesande andsid meile tiimarid. Meie peame tänase õhtu sisustama. See on hullumeelne. Kõigil on midagi öelda ja karjuvad, hullem kui laadal. Aga ma väga ei viitsi ennast väsitada selle värgiga, ma ootan kuna mulle korraldused jagatakse milleks mind vaja on.
Aga üldiselt sellest laagrist. Tõesti sakslased on head organiseerijad ja väga põhjalikud. Neile oli koguaeg teada mida nad tegema peavad, kordagi ei olnud sellist "aa-mis-nüüd" hetke :) Töögrupid olid alati läbi mõeldud ja kõik olulised ja vähem olulised teemad võeti läbi.
-sama päeva öösel kirjutatud-
Õhtuneprogramm oli meie, õpilaste, poolt korraldatud. Ja see oli nii hea! Ühesõnaga, muidu terve nädala oli sisustatud vabatahtlikute poolt, aga täna õhtul me sisustasime seda nende eest. Meie õhtuprogrammis oli fashion show, see oli ülinaljakas. Poisid olid tüdrukuks tehtud ja vastupidi. Me kõik lihtsalt surime naerust :D Peale moedemmi läksime õue mänge mängima, väikese võistlusena, see oli väga hea ja kõigil oli lõbus. Pärast sisse tagasi minnes oli vabatahtlike vahel räppimis võistlus, mõni jagas biiti päris hästi ja tugevama aplausi järgi valiti võitja. Lõpetuseks me laulsime kaks laulu ka üheskoos. Aa ja päeval anti meile küsitlus lehed, miskäisid vabatahtlike kohta, vanus ja mingid muud lambikad küsimused, millele pidime vastama. Minu õhtuse AG juht paistab väga vana välja, ma kirjutasin talle 36 vanuseks, 10 aastat panin lisaks, upsi. Kõige vanem oligi 26 ja noorim 18. :D meile oli see väga naljakas, et nende välimused ei läinud üldse õige vanusega kokku. Igatahes jah, homme vaja vara tõusta, asju pakkida ja koristada. Ja siis hakata pere juurde sõitma :) Ma pean Berliinis rongi vahetama. See saab päris keeruline olema. Mul on ainult 9 minutit. Seega jah. Ma pean olema väga kiire :) Guten nacht!


Varsti-varsti kirjutan koju jõudmisest ja perest :)
Tschüss!

Laagris kohal

Järgnev tekst on kirjutatud 2he eelmise päeva jooksul, mitte praegu ühekorraga. Palun mitte pahandada kirjavigade pärast kuna wifi aeg mida leidsime on väga piiratud. Me leidsime kuskilt restost wifi ja lunisime passwordi, suur jamamine oli see, aga saime kätte. Siin on lõbus ja väsitav samaaegselt.

Esimesel lennul. 

Pagas oli korras, mina piiksusin pikalt turvakontrollis, paluti jalanõud isegi ära võtta, aga ma ikka piiksusin. Katsuti läbi, lasti üle ka metalliotsijaga. Moraal igal juhul on see, et krunniga ei tasu lennureisile minna, nallid on metall :D kuna nad sealt midagi ei leidnud, sain võtta oma asjad ja edasi kõndida. Otsisime oma värava koos teiste võpidega üles ja ootasime oma lendu. 

Ja teate, see tunne tuli alles lennukis kiirendamise ajal, siis kui Eestimaa minust järjest kaugemale jäi. Kõik oleme nii elevil :) Meid ootab ees midagi täiesti uut, mida me heameelega vastu võtame. 

Mul käib pea kõvasti ringi, aga ma arvan, et vähesest toidust ja vähesest unest tingitud.

Teine lend. 

Kopenhaageni lennujaam on nii kallis, täiesti mõttetu. Fancysid poode täis, mida keegi ei külasta. Lend Copenhagen-Hamburg oli veel väiksema lennukiga kui esimene lend. Pisikesed lennukid satuvad tihedamini õhuaukudesse. Kui lennukilt maha saime läksime lindi juurde kus pagas hakkab liikuma, saime oma asjad kätte. Lennualast väljaminnes ootas meid 2 vabatahtlikku, kes viisid meid laagripaika. Nende auto peale panime oma asjad ja ise läksime teisega kaasa, rongi ja bussiga. 

Ma olen nii väsinud,  ma ei ole 24h sõba silmale saanud, silmalaud lihtsalt on nii rasked ja ma ei jaksa neid lahti hoida. Hamburgi äärelinnad midagi erilist ei ole, haljastusele pole rõhku pandud, rohi ja puud, asfalt- muud midagi. Jäin magama, äratati kui olime laagripaika jõudnud, väikelinn. Oleme mingis yfu hostelis või asjas. Me eestlased olime esimesed kes kohal olid. Kõigile meile esimeseks suureks pattumuseks oli wifi kättesaamatus. Lukustatud wifi on yfu tööasjadeks "bossidele" kes siin on. Ehk siis nädal aega võõrutuslaagrit, keegi meist ei ole vaimustuses sellest.

Käisin teise Eesti tüdrukuga seda linnakest uudistamas juba, minu jaoks on siiski wau, aga tema on saksas varem käinud ja ütles, et see suht keskpärane ja ei ole midagi erilist, oooh ma tahan Dresdenisse jõuda juba! 

Siin hostelis on mingi muu noortepunt veel oma üritusega, ameeriklased. Nad grillisid õues ja me mängisime võrku ja nad kutsusid lihtsalt liha ja vorstikesi sööma ja nii me sisse sulandusime. Inglise keelt nii hea kuulda, paljud teised võpid kehitavad õlgu kui inglise keeles räägime :D aa üks saksa keelse Šveitsi tüdruk tuli Saksamaale vahetusõpilaseks?! Nagu miks, see ju raha raiskamine minu meelest.  

Teine päev läbi, nii väsitav on see. Väsitav see, et sa kuuled mingit keelt mis saab sinu teiseks "emakeeleks" aga sa ei suuda läbi seedida seda kõike infot mida räägitakse. Siis on prantslased, ungarlased, soomlased, taanlased- kõik räägivad oma keelt omavahel nagu meie eesti keelt. Ja siis veel, et suhelda võõramaalasest vahetusõpilasega sa pead rääkima inglise keeles, sest sellest saavad vähemalt peaaegu kõik aru. Aga ma ütlen praegu on keelega minul isiklikult raske. Kuna minu talendigeeniks ei ole keelte tundmine ja tajumine. Niii väsinud jään magama, homme uus päev mil peab jälle kõiki ajurakke  liigutama, mõistmaks mis infot meile edastada tahetakse.

Tsau

Nüüd on minek

Heihopsti!

Ja ongi aeg käes, sõidan oma elu parimale aastale. Praegu vuran Tallinna poole, imelikku tunnet kõhus ei ole.

Kiirelt ütlen seda, et mu lennuaeg muutus varasemaks, ennem oli 17.00 nüüd 6.35. See väga tore uudis ei olnud, sest eelneval päeval oli suguvõsa kokkutulek. Aga lennust veel, lendan hoopis Taani ja sealt Hamburgi, mitte Berliini. Ja enne pereni jõudmist on mul veel nädal laagrit. Peale seda sõidan rongiga Dresdeni, vist.

Ma ütleksin, et oma elu pakkimine 23 kg piiranguga kohvrisse esimesel korral on võimatu, vähemalt tütarlapsel. Ja ülekaal tuligi, nii käsipagasile kui ka äraantavale pagasile. Aga ma suutsin väljapraakimist teha, 29 kilo asemele tekkis lubatud 23kg ja käsipagasis eemaldasin 2 ülekilo. Enamjaolt tõstsin välja šokolaadi, muu olid riided ja raamatud.

Ma ei tea millal uuesti kirjutada saan, kas vahepeal seal laagris või alles pere juures olles. Igaljuhul tänan teid kõiki heade soovide eest, püüan teid võimalikult palju läbi sotsiaalvõrgustike teavitada erinevatest sündmustest.

Tallinn paistab, aaaa :D hakkab pihta, imelik tunne tekib tasapisi.

Johanna