Head uut aastat!

Aastanumber on taaskord vahetunud. Minul täna saab 5 kuud täis ja peagi on pool vahetusaastast läbitud. Päris hoogsalt läheb siin olles see aeg, aga mõeldes tagasi esimesele poolaastale siis midagi kurta tegelikult ei olegi. Mul on nii head hostvanemad, kes on võimaldanud mulle niipalju käimisi. Ning oma esimesed 4 kuud sain veeta koos Marioniga, temaga oli koos väga lõbus. Ma arvan, et selle 4 kuuga ma tegin temaga rohkem asju kui kodus selle ajaga tehtud saaksin. Toredaid mälestusi on juba kogunenud tohutu suurel hulgal :) Olen tänulik selle aja eest koos temaga. Enne jõule küll aga läksid meie teed lahku. Aga hea on mõelda, et mõõn on läbitud ja edasi läheb aina paremaks minu vahetusaasta. Enne seda oli ka tore, aga nüüd edasi läheb veel toredamaks. Nukrutsema ei saa jääda, ta elab mul kõigest 4 tunni kaugusel ja küll peagi teda külastama ka sõidan.  

Minu siinses elus on ka teatavalt mingid pisikesed muutused toimunud. Näiteks üksinda ei ole lusti enam šokolaadi süüa (jumal tänatud :D), koolis alustan vene keele õppimisega koos 6. klassiga(nad alustavad seal venekeelega), olen saanud perekonnaga palju lähedasemaks.  Ning olen paremini mõistma hakanud ja märganud kuidas neil siin elu toimib. Ning enam ma ei püüa seda, hmm, oma mõtetes halvustada ja mõelda, et teisiti oleks ju palju mõistlikum ja parem. Olengi siin, et kogeda teissuguseid tegutsemisviise ja õppida tundma erinevaid inimesi. 

Ma ei ole tegelikult vist üldse palju oma perekonnast rääkinud, võibolla põhjus oligi selles, et ma ei tundnud neid piisavalt või siis ei olnud ise piisavalt oma huvi üles näidanud. Igaljuhul mõlemad vanemad on pärit Dresdenist (olid linnalapsed), aga armastavad väga loodust ja naudivad alati metsas jalutamas käimist. Nad kohtusid 20-21 aastat tagasi (hostisa ütles 20, hostema 21). Siis oli hostisal juba 3 last olemas, 2 poega, kes on juba üle 30 ja tütar(27). Kõik on oma elupeal. Ühel pojal on neli last, teise kohta ma ei tea ja hostõel pole ka lapsi. Ning hostemal on 25-aastane poeg eelmise mehega. Martin õpib Leipzigi ülikoolis majandus asja, ning vahetevahel on nädalalõpud kodus meiega. Hostõe nimi on Sandra, tal on elukaaslane ja ta on õppinud füsioterapeudiks, kuigi praegu ta sellel alal ei tööta, mingi teine töökoht. Sandraga olen nüüd palju rohkem suhelma hakanud ja rohkem õetunne tekkinud. Ta on hästi hoolitsev ja humoorikas. 

Enne aasta vahetusmist käisime emaga veel ühes imelises talvevõlumaal, õigemine jõuludekoratsioonide võlumaal. Aga kuna oli palju lund ja see päev ka sadas laia lund oli see nii romantiline. Nimelt 200 km eemal on küla, kus tehakse käsitsi kõiki neid jõuluasju millest ma juba eelnevalt pilte olen pannud. Ma alguses leidsin seda suht naeruväärsena, et sa maksad mingi puutüki eest mis ära värvitud nii palju raha, aga ma nägin päris ise oma silmaga, et need asjad pannakse kõik tükk-tükki haaval käsitsi kokku ja värvitakse käsitsi. Mitte midagi ei impordita Hiinast tohututes kogustes, kõik vajalikud jubinad tehakse käsitsi puuklotsist. See oli väga huvitav, ning nüüd ma aktsepteerin seda hinda, sest ma tõesti ise nägin kuidas võetakse puuklots ja sellest edasi tehakse vajalikud jupid, siis käsitsi liimitakse väga täpselt ja rahuliult, sealt edasi käsitsi värvitakse ja kõige lõpuks pakendati ükshaaval need karpi. Aga ma ise siiski sellele nii suurtes kogustes raha ei kulutaks :D 

Siin see tädi liimib uut püramiidi kokku

Hunnikus väikseid kujukesi ootab midagi(need mustad)

See ingel ei ole suurm kui pöial, see firma mis neid teeb
on eksisteerinud 100 aastat

Mulle enim meeldib see kõhuli lennanud suusataja

Üks poeke nende jõulu asjadele

Need püramiidid, meil ka üks suur kodus

Mailma suurim see kujuke :D

Kuulus 8 nurkne väike kirik

Kaevur ja tema ingel 

Sain ka jõulukraami, ema kinkis mulle :)

Seisin 10 000 euro kõrval

Oma aastavahetuse veetsin koos Egiptuse vahetusõpilasega. Käisime koos söömas, pärast seda jalutaime natukene Elbe ääres ja siis suundusime välikontsertile. Oli väga tore ja lõbus, eriti suure emotsiooni sai Heba, sest ta on oma usult moslem. Ning seetõttu ta ei ole kunagi purjus inimesi näinud, alkoholi proovinud ega ööpimeduses linnapeal olnud. Ta jälgis väga huvitavalt inimesi ja uuris kuidas aru saada, et inimene on purjus. Hea oli kohe reaalselt talle näiteid tuua, mitte ainult teoreetiliselt rääkida, et mõningad inimesed muutuvad siis liiga pealetükkivaks või lärmakaks. Kuna mul ühtegi rongi peale 23 õhtul koju ei tule jäin oma eelmainitud hostõe ja ta mehe juurde. Meil oli algselt kokkulepitud kellaaeg, mil kohtume, aga nagu ikka neil lõunamaalastel aega on jäin ma 1 tund hiljaks, sest Hebal läks kõht tühjaks, aga öösel kell 2 vist väga sealiha vaba toitu ei leia, aga ta sõi saia siis :D Mul sai telefoni aku ka tühjaks, siis ma enam-vähem selle sõbra aadressi mäletasin, aga uks oli lukus. Õnneks ikka sain lõpuks sisse ja muretsev õde muutus koheselt rahulikuks. Seal ta siis tutvustas mulle veel omi sõpru ja siis mõned tunnid hiljem läksime koju ära. Kogu õhtu oli täitsa tore, välja arvata see õudne uduvihmane ilm, kogu õhtu udutas.

Aastavahetus Dresdeni väljakul

Kogu linn oli rakettide laskmisest suitsutossu täis, see ei ole udu

Egiptuse tüdrukuga

Suurelinna võlud, näed ainult, et mis värvi vastav rakett oli,
mustreid võid ise ette kujutada

Tsau-paka!

JJ