No tere!

Nüüd pole jälle jupil ajal kirjutanud. Aga mul ei olnudki järelikult siis midagi olulist öelda. Praegu aga tunnen oma blogist puudust ja tahan lugejatele ka head meelt valmistada.

Alustan sellega, et mul läheb väga hästi. Eluke kulgeb rahulikus tempos. Mina Dresdenis meelt avaldamas ei käi ja hoian üldse ennast sellest asjast eemale. Las need kohalikud möllavad, mul muid olulisemaid asjugi ajada. Aga see, et kui hästi mul läheb oleneb nüüd kuidas vaadata. See ei tähenda, et kõikjal sujuks. Koolis matemaatika laseks õhupalliga kohe lendu ja füüsika õpetajale süstiks õnnehormoone juurde, et ta minuga sõbralikum oleks. Aga kui neid asju muuta ei saa, siis tuleb keskenduda rohkem nendele, mis energiat juurde annavad ja meele heaks teevad.

Näiteks minu perekond. Teate ma lihtsalt ei suuda ära imestada, et mina nende juurde sain, nende 29-ndaks lapseks sain. Nad on nii toredad ja targad ja lõbusad. Teeme koos üsnapalju asju ja olen nendega rohkem lähedasemaks saanud. Hostisa küsis juba, et kas veel ühte aastat ma ei tahaks jääda :) Koos me käime nädalavahetuseti metsas koeri jalutamas, sest meile kõigile meeldib ka metsas jalutada. Siin on meil mitu erinevat kohta kus käime. See on lahe, sest siis arutame et kuhu minna. Nädala sees sööme peaaegu alati koos õhtust, võibolla kuus 4-5 korda olen üksinda, sest lihtsalt mõlemal on nii pikk tööpäev mõnikord. Meil on kaks tüüpilist õhtusööki: pasta või salat + leib. Mu lemmik on šnitsel, sest see on kõige rohkem liha moodi siin, pasta sees mingi sink ei täida mu liha vajadust kohe kindlasti. Siis me emaga teeme alati ise šnitslit. Tema lõikab lihast tükid, mina tambin ja kastan munasse/riivsaia ja tema praeb. Riivsaia teeme ise, et need leivad mida me ära ei söö, kuivatame ühes paberkotis ja siis kui tarvis, teeb köögikombain saiapuru valmis. 

Kaks nädalat tagasi käisin vanematega ühel kodusünnipäeval kaasas. Ja kui lahe, need inimesed on Eestis jalgratta matkal käinud. Nagu tervele Eestile tiiru peale teinud. Kolm suurimat saart läbi käinud,ning ka mandril Pärnu, Tartu, Haapsalu, Tallinn ja nad sõitsid Alliklepa lähedalt kaa! Ja oli veel pisemaid kohti. Neile väga-väga meeldis, loodus nii ilus, nii rahulik ja puhas. Käisid Jääääre kontserdil ka ja plaadi olid ka kaasa ostnud. Kõik fotod ja asjad otsiti mulle välja ja siis näidati mulle. Nii lahe, mul kohe motivatsioon tõusis ise ka seda asja teha. 

See perega lähedasemaks saamise tunne tuli väga kiiresti siis kui ma siia üksinda jäin. Mäletan veel kuidas muret tekitas see, kui oli see keeruline aeg siin. Et kui üks läheb ja teine jääb, et mis siis saab. Kas siis muutub enesetunne siin veel halvemaks ja muutuks veel õnnetumaks. Aga ei midagi sellist minuga ei juhtunud. Ma olen Marioniga rääkinud, et kuidas tal seal uues peres läheb ja koolis. Ütles, et nende vanematega tal klapib palju paremini ja ta tunneb ennast mugavamalt, kuigi on raske sõpru leida ja sissesulanduda. Ütles veel, et igatseb natukene kodu Šveitsis ja mind ka. Aga nii see elu juba on, milleski ei saa kindel olla. Varasemalt ma ikka olin mõttega, et kõik on võimalik ette ära planeerida ja otsustada. Aga nii võib olla palju raskem muutuste ajal nende olukorra pööretega toime tulla. Seetõttu pärast Marioni lahkumist ma hakkasin kohe tegutsema ja tegevust otsima. Neljapäeviti mängin klassikaaslastega võrkpalli, teisipäeviti käin joogas ning muul ajal, kui energiat on käin jõusaalis, mille ka alles nüüd avastasin. Sain teada, et üks klassiõdeka seal käib. See andis taaskord motivatsiooni juurde, et sinna minna. 
Lisaks hakkasin õppima vene keelt, sellele kulub mu enamus tähelepanu kui kodutöödest rääkida. Kunagi ma leidsin selle keele, hmm mitte huvitava? Nii keerulisena ja imelikult kõlava. Aga mu arvamus on muutunud, see on nii huvitav. Nagu mingi mõistatust saaks avada kui neid imelikke tähti, mis mõned on nii vastupidise tähendusega meie tähestikus, ära tunnen. Mulle tekitab nii suurt huvi pusida see imelik sõna kokku ja siis aru saada, et see tegelikult ka midagi tähendab :D Päris hullumeelne, et olen Saksamaal vahetusaastal ja hakkan hoopis kolmandat (neljandat) keelt õppima. Aga kui teiega aus olla ongi ainult keelte tunnid need, kus ma huvitatult ennast tunnen. Päevas kõige enam ootan oma inglise keelt 11. klassiga, saksa keelt 5. klassiga või vene keelt 6. klassiga. Mul jah palju sõpru noorematest klassidest(asi tegelikult nii lootusetsu ka ei ole), need pisikesed on nii armsad, üks tõi mulle kitkati ja ütles, et ei ole kunagi välismaalasega rääkinud. Mõelda vaid, talle jääb eluks ajaks meelde, et ta rääkis esimest korda välismaalasega ja ta käis ta enda klassis vene keelt õppimas.  

Eelmisel reedel käisin koos oma õega väljas, tahtis Saksamaa ööelu tutvustada. Oli tore aeg, mul on selle üle ka nii hea meel, et ma nüüd Sandraga palju rohkem suhtlema olen hakanud ja aega veetma. Mul on superäge pere!

Kui jaanuari esimene pool oli rahulikum, siis nüüd edasi läheb elavamaks. Juba sellel nädalavahetusel reedest-pühapäevani olen emaga siin Saksamaal kuskil suusatamas, kuigi ega meil lund ei ole. Ma arvan, et siis lähme matkama hoopis. Ja jaanuari viimasel nädalal sõidan temaga Hamburgi. Ta praxis teeb väljasõidu ja võtab minu ka kaasa. Siis lähen temaga balletti ka vaatama, tal mingi tuttav on peaosas :) Kahe ja poole nädala pärast algab talvevaheaeg ning siis me sõidame kõik suusatama Austriasse, meie koertega, õde oma elukaaslasega ja üks teine eestlasest vahetusõpilane, kes on ka siin peres olnud. Veebruaris plaanime veel teiste vahetusõpilastega ühiselt ühte nädalavahetust veeta, aga ma pean selle üle veel mõtlema, kuna kohtumine toimuks Lääne-Saksamaal ja need rongipiletid ei soosi kohe ostma tormamist. Ning veel olen mõelnud minna Marionit külastama, aga see ka veel lahtine plaan. 

Praegu pilte pole teinud midagi, aga kui "suusatamis" nädalavahetus läbi saab teen teile jälle väikese ülevaate :)

Poka! Tschüss! Bye! Tsau!
Johanna