Johanna on Saksamaal: Austria suusareis perega

Olen suusatamast tagasi!

Oli väga-väga lahe, meelejääv, naljakas, ilus, lumine, päikseline, väsitav, rõõmustav reis. Mina armastan mägesid, nii sügisel kui ka talvel. Olen väga suure õnnega koos, et minu Saksa pere võimaldas mul Austriat külastada minu vahetusaasta jooksul lausa kaks korda. Selles olen ma kindel, et sinna tagasi mina ükskord lähen, mäed on müstilised ja võimsad. Juba lihtsalt mägede nägemine annab emotsionaalselt nii võimsa laengu - ma olen armunud. Väga kahju, et Eestimaa pind niivõrd tasane on. Aga samas mõtisklesime kõik koos selle üle, et kõike head ühekorraga ei saagi. Austrial puudub meri, mida meil on külluses. Aga meil puuduvad seevastu mäed....

Veetsime nädala Lääne-Austrias, Liechtensteini riigi lähedal St. Antonis, lähim "suurem" linn on Landeck. Sõitsime taaskord sinna autoga(6.00 - 15.30), sest koerad on alati kaasas.

Jõudsime sinna eelmisel laupäeva pärastlõunal, siis käisime koertega jalutamas tiiru ja seadsime end oma korterisse sisse. Koerte tõttu on neil St. Antonis apartment nädalaks, tegelikult on tegemist hotelliga, aga kuna kunagi ammu seal hotellis elasid omaniku ise ka, on seal üks apartment mida nüüd saavad hotellikülastajad ka omale võtta. Seal oli palju ruumi: kööginurk, elutoa osa ja suur söögilaud, kaks magamistuba ja vannituba.

Meiega liitus veel üks endine vahetusõpilane, Siret oli 9 aastat tagasi vahetusõpilane Eestist. Sai natukene eesti keelt rääkida, aga nagu hostema märkas ja mainis, et naljakas oli meid kuulata, vahepeal eesti keel, siis lause saksa keeles, siis saksa keeles arutame kuidas mingi sõna eesti keeles on. Me enamjaolt rääkisime ikka saksa keeles, aga vahepeal kui kahekesi olime rääkisime ka eesti keelt, pean mainima, et ma ei kõnele enam nii nagu varem. Et mis moodi siis? No üks näide, ühel päeval sõitsime Sesselliftiga(ee.k. köislift) uuesti mäkke ja nägime kuidas üks suustaja kukkus ja edasi mäest alla libises ja oma suusad päris kõrgele mäkke ära kaotas, siis rääkisin hostemaga, et päris hullusti kukkus ja arutasime seda. Siis kuulen meie kõrval kahte istuvat inimest rääkimas "issand küll, täitsa hull" siis ma pöörasin näo nende kahe poole ja küsisin "eesti keel?", vastati et jah täitsa eesti keel. Ja oligi nii, et minu kõrval istusid kaks eesti noort. Siis leidsime, et maailm on ikka väike, ning kui edasi rääksime jõudsime veelkord järeldusele, et maailm on üliväike, kuna see sama tüdruk oli 10 aastat tagasi Ecuadoris YFU-ga vahetusõpilane. Ja mis ma tegelikult öelda tahan. Ta arvas, et ma sakslane kes on eestis vahetusaastat teinud, sest mul on nii tugev saksa aktsen ja ta ei saanud alguses arugi, et ma ka eestlane. Nii et tagasitulles räägib teiega sakslane.

Esimesel päeval oli ilm väga halb. Sadas lund, tihket paksu lund, puhus tugev tuul. Nähtavus oli kehv ja nägu külmetas koguaeg. Kuna ma ei olnud mäesuuski alla saanud vist 5 aastat, siis mu mälestused ka sellest suusatamisest enam väga selged ei olnud. Siis alusatsin väga rahulikult ja vaikselt alla sõitmisega. Suusaninad olid pidevalt kolmnurgas ja liikusin nagu tigu. Kukkusin iga 5 meetri järelt ma arvan. Juba esimese päeva õhtuks oli tumelilla üsna suur mälestus mu tuharal olemas. Siis jagasid paljud mulle meeldetuletusi, et kuidas keha hoiak mu liikuvust parandaks. Esimesel päeval sain kohe üliintensiivse lihastreeningu, sest kui maha kukud ei ole see nii köki-möki üles tõusta ning ma ei olnud kordagi kauem kui 15 sekundit maas ma arvan. Mul oli ainult soov sõita-sõit ja sõita. Aga kuna meister ma ei ole siis ilmselgelt ma kukkusin esimesel päeval üsna palju. Ja tuli ennast ikka püsti ajada. Aga pean tõesti mainima, et ilm sellel päeval ka head sõitu ei soosinud. Tuulekiirus oli 48 km/h, vahepeal ei näinud kaugemale kui 2 meetrit ja oli tunne et näos on sada nõela.

Aa, ja esimesel päeval kukkus hostõe mees ka ja siis tema suusapuhkus koosneski pooleteisest laskumisest, kas lihase või kõõluse rebend paremakäe õlal. Kolm nädalat peab käsi kaelas rippuma. Kuna ta prillikandja siis olid veel suusaprillid ka ees, aga kui need ära jäätuvad siis väga midagi näha ei olegi võimalik.

Tabel mis näitab millised rajad on avatud,mis mitte

-12 kraadi, 48Km/h tuul, 231 cm lund

Kolmnurk, kolmnurk, kolmnurk

Teine päev algas samasuguse ilmaga nagu pühapäev oli. Lund sadas ja nähtavus kõige parem ei olnud. Korra jäätusid isegi prillid ära, otseses mõttes oli jää prilliklaasil, siis tegime peatuse ja kraapisime prillid puhtaks. sellel päeval sõitsime madalamal kõrgusel, sest pärsi üleval oli ikka väga kehv sõita kui midagi ei näe. Iga päev tegime lõunapausi mägimajakases, kosutasime keha mõne supi ja kakao/hõõgveiniga.

Teise päeva pärastlõuna

Suusabuss sõidutas hotelli ja hommikuti mäele, 20 min

Teisipäeval oli juba hommikust saati päike väljas. Kohe oli palju soojem ka olla. Teisipäeval kukkusin ainult mõningad korrad, kõik hakkas juba meelde tulema. Laskumised hakkasid ka hoogsamalt mööduma. Esimestel päevadel olin mina ikka viimane ja kõik pidid minu järelt ootama.
Sõitmiseks on loodud erineva raskusega rajad, sinine, punane ja must. Sinised rajad on laugemad, rohkem kurve ja pikemad. Sinistel radadel on kõige rohkem algajaid, rahulikke sõitjaid, nõmedaid rajapeal istujaid, suusakooli omi. Esimesel päeval olimegi ainult sinistel radadel. Punansed rajad on juba järsemad, väga head neile, kes tahavad kiiremini sõita ja mitte kogu aeg hoogu maha võtta, punastel radadel on ka vahetevahel suusakooli inimesi. Mustad nõlvad on kõige järsemad, lühemad ja kiireim tee alla tulemiseks. Nende radade sõitmiseks peab mingilmääral siiski julgust olema. Sest hoog läheb ruttu suureks ja kui siis mingi jama tekib(tasakaal, lahtine/pehme lumi, inimene teepeal) siis on lihtne kukkuda. Mida ma ka kogeda sain. Sest mõnel korral läks hoog nii suureks ja siis on kerge tasakaalu kaotada kui sõidad üle lahtise lume. See lahtine lumi tekib rajale väga kergesti siis kui sõidab palju inimesi ja nad pidurdavad, siis pidurdamisel tekkiv lahtine lumi lendab hunnikusse, ja kui nii mitu inimest sõidab ongi palju lumehangekesi rajapeal olemas.

Ootame hommikul bussi

Imeline

Frauenpower

Ilus, no lihtsalt ilus

Sellised näevad Sesselliftid välja

Kolmapäev oli parim päev minu meelest. Kolmapäeval ma kukkusin ainult ühe korra, ma sõitsin kiiresti, ma leidsin oma mäed, oli suurepärane ilm, ma ei olnud viimane(hea, sest keegi ei pidanud mu järelt ootama). Minu mäe nimi on Rendel 2030 meetri peal. Kaks punast rada ja üks must. Lihtsalt suurepärane nõlv, nii vähe inimesi, saad ühe hooga alla sõita, vähe lahtist lund ja künkaid. Kukkusin seal korra mustal nõlval, ikka see hoog kippus suureks minema.
Mingil päeval kaotasin oma suusakepi ka ära liftiga üles sõites. Õnneks teised kes alla sõitsid võtsid kaasa, ühe kepiga oli ka pärsi mugav sõita.
Ühel päeval, oli vist teisipäev, käisime ka Valluga tipus. Kõrgeim tipp St. Antonis 2811 meetrit. Sealt alla sõit on ka kõige pikem, 10 km. Saate aru 10 kilomeetrit sa saad lihtsalt mäest alla sõita! Me läbisime selle vahemaa 19 minutiga, sest palju inimesi hakkas mägedest ala tulema ja siis tuli juba hoogu maha hakata võtma. Ilus oli see sõit.
Ma üritasin ikka Eesti künka lippu kõrgel hoida, aga no kui Siretiga arutades tuli meelde, et ega sellel 318 meetril ju suusatada ei saa(Suur-Munamägi), siis tuli ikka leppida tõdemusega, et Eestis ei ole mägesid. Aga on ilusad künkad, seda ma võin öelda :)