Johanna on Saksamaal: Kõige lahedam nädal Berliinis!

Heyy inimesed!

Just lõppes üks mu kõige lahedamate nädalate top viies asuv nädal mu vahetusaasta jooksul. Terve nädal Berliinis koos teiste vahetusõpilastega! YFU korraldab selliseid keskaastaseminare, kuhu siis tuleb umbes 40 vahetusõpilast üle Saksamaa kokku, et mõtiskleda esimese poolaasta peale, heita pilk alles jäänud ajale ja lõbutseda!!

Ma jäin selle nädalaga nii väga rahule, lihtsalt niii niii äge oli. Ülitore oli veel kohtuda neid inimesi kes olid minu aastaalgusseminaril kaa. Eriti see, et seal me eriti suhelda ei jõudnudki, aga et nüüd sai nende inimestega aega veedetud. Minu seminari teema oli sport ja tervisliktoit, sellega seoses tehti selliseid väikseid väljasõite. Aga muidu olid iga päev töögruppid erinevate teemade üle. Arutlesime milline on meie arvates perfektne vahetusõpilane ja hostpere, kindel on see, et keegi ei saa perfektne olla, aga see andiski võimaluse endasse vaadata ja et mida saaks allesjäänud ajaga veel paremaks teha. Ühesõnaga see nädal seal oligi, et mõtiskleda kuidas oma allesjäänud aega väärtuslikult veel kasutada.

Mu emotsioonid on ikka niii üleval, lihtsalt te ei kujuta ette kui hea atmosfäär seal oli. Me olime kõik koguaeg kõigiga koos, keegi ei tülitsenud ega midagi. Nii chill ja mõnus oli olla nende inimestega. Muidugi selle nädala jooksul ööuni langeb teisejärguliseks, sest see aeg läheb seal nii ruttu ja kes tahaks siis keskaasta seminari maha magada. Ma arvan et keskmiselt sain 5 tundi öö kohta magada, viimasel ööl jäi uni ainult nii 3 tunni pikkuseks. Aga vahet ei ole, nende inimestega oli lihtsalt väga hea aega veeta!

Minuga samal seminaril oli veel üks eesti tüdruk!!! Väga väga lahee tüdruk! Ma tulin Alinaga koos Saksamaale, aga siis me ka nagu esimesel nädalal suhtlema ei jõudnud, aga nüüd enne seminari hakkasime Facebookis suhtlema ja lihtsalt ilma temata oleks see nädal isegi igavam olnud. Ta tuleb ka Tartust, ajee. Aga panen teile siia tema blogi kaa: Alina blogi

Aga mis ma tegin, mu seminar hakkas eelmisel pühapäeval, aga teate ma istusin rongis juba ükspäev ennem, hea et Dresdenis avastasin et sel hetkel kuupäev ja kuupäev mu rongipiletil sama polnud. Siis Berliiini edasi ei sõitnud vaid pöörasin otsa ringi ja koju tagasi. Aga ega ma ise ka aru ei saa, kuidas see kontrolör lasi mind esimesele rongile, ta skännis mu piletid, ei tea ma. Siis pühapäeval ikka sõitsin uuesti Berliini.

Siis Berliini rongijaamas ma ootasin veel Alinat ja Marioni (ta tuli ka samasse laagrisse) aga lõpuks kogunes meid sinna rongijaama 15 vist ja siis me läksime kõik koos suure pundiga Berliini trammi ja metrooga seiklema, et oma ööbimispaika leida, väike eksimine ja üles leidsimegi. Siis toimusid need tutvumismängud ja õhtusöögiks oli leib. See leib oli iga jumala õhtu söögiks!! Saame kõik aru et see tüüpiline Saksa värk, aga ikkagi kui me nii palju energiat päeval kulutame ja õhtul ainult leiba sööme tuli mõnel ööl pitsat juurde tellida. Kuid siiski minule mõjus see nädal nagu paastulaager...

Oodates teisi koos hispaania ja šveitsiga

Tema on Alina, mina olen Johanna

Ööpitsa aeg

Esmaspäevast-reedeni olid meil iga päev töögrupid erinevate teemadega ja siis muidugi iga päev oli veel selliseid muid tegevusi mis ei olnud nagu "õppetunid". Näiteks esmaspäeval käisime Saksamaa pralamendis. Seda nimetatakse siin Bundestag, nagu meil Riigikogu öeldakse. Praegusel valitusajal on Bundestagis kohti 631. Tehti meile jalutuskäik seal.

Brandenburger Tor

Lahe chickiita

Koos Marioniga

Nagu siin ei ole nuppe saalis hääletamiseks, sa pead
vastavast uksest sisse minema, poolt, vastu või erapooletu sissekäik

Elenaga Hiinast

631 kohta

Bundestagi katusel

Yfu kamp

Lahedad inimesed!!!

Teisipäeval tegid nad meile challengeid. Olime väikesteks gruppideks jaotatud ja siis oli 5 või 6 punkti mis pidime läbima ja erinevaid ülesandeid täitma ja punkte koguma. Oli ka tore, aga mu grupp ei võitnud. Kolmapäeval oli linnaralli, et siis anti küsimused millele pidime linast vastuseid otsima ja ka üks õun, mida tuli vahetada tänaval inimestega millegi väärtulikuma vastu.See oli ka väga lahe päev. Minu grupp vahetas õuna tänaval tictaci vastu, siis parfüümidepoes proovisime mingit lõhna testrit saada, see anti meile niisama (mingi versace lõhn). Siis meil oli alles veel tictac ja see lõhn, me jõudime Hard Rock Cafe juurde ja siis me läksime Alinaga sinna sisse ja proovisime seal poes midagi saada. Leti taga oli mingi kutt, too kuulas meid ära, mõtles natukene ja siis andis meile kolm sellist Hard Rock Cafe kosmeetikakotikest mille saab lukuga kinni tõmmata. Ütles, et ta muidu nii teha ei võiks, aga meile andis. Andsime talle vastu tictaci ja ta oli väga üllatunud et see talle jääb. Hea kaup igaljuhul tehtud, nii meil oligi see kotike kuhu sisse painime selle lõhnatestri.

Berliini müür oli seal, kus nüüd need metallpostid

Rõõmustasime, et enam müüri pole, seljataga vana müür

Berliin

sellisest pilust sai ühelt poolt müür teist müüri piiluda

iga 500 meetri tagant oli vahitorn tol ajal

Neljapäeval oli hommikul siis käik farmi mis asub suht keset Berliini, seal rääkisime siis heast toidust ja vaatasime farmiloomi ja jalutsime seal ringi. Pärast lõunal oli siis mingi sportlik tegevus mida teha sai. Valikus oli ujumine, hip-hop tants, uisutamine ja 1988. aasta olümpiavõitjaga kohtumine. Mina kohtusin olümpiavõitjaga, mul polnud ühtegi spordi asja kaasas kogemata. Aga see oli väga-väga huvitav kohtumine.

Nii kergejõustiku armastajad, kas nimi Christian Schenk ütleb midagi? Mulle küll varem ei öelnud. igaljuhul jah ta võitis aaastal 1988 Seoulis Lõuna-Koreas kergejõustikus kuldmedali. Tegelikult me otseselt temast ei rääkinudki, nagu et kuidas ta seda tegi ja kuidas treenis. Tema soov oli meiega arutada kuidas on võimalik saada tippu. Vahet ei ole kas spordis või mõnes muus eluvaldkonnas. Aga et kuidas, sest see mõtlemine peaks ju igas valdkonnas sama olema, kui tahad tippu. Väga huvitav oli temaga kohtuda, andis palju mõtlemisainest. Muidugi ta pajatas ka mõne loo endast ja teistest sportlastest ja võidumedal oli ka kaasas. Hoidsin isegi oma käes seda :) Teemaks oli seal ka allakäik, sest see käib ka elujuurde. Ta oli 1992 aasta olümpiavõistlustel Hispaanias, ta treener arvas, et kuuli hea oleks visata kolme esimese sõrmega, et see sõrmusesõrm ja väikesõrm tuleks nö selleks hetkseks "kõrvaldada". Olgu, oli ta nõus, arstidega räägitud et jaa see võimalik kuna küünarnuki juures on ühel pool närvid mis reguleerivad kahe viimase sõrme tegevust ja teiselpool küünarnuki närvid mis siis pöialt, nimetissõrme ja keskmistsõrme reguleerivad. Harjutades tuli super hästi kõik välja, aga siis võistlustele oma arst ei saanud tulla, oli mingi muu ja see süstis valesti, nii et kõik sõrmed olid tuimad ja ei olnud võimeliselt iseseisvalt liikuda. Siis esimese kuulitõuke ta tegigi ainult 3 meetrit, ülejäänud kaks proovis vaskaukäega aga need läksid piirides mõlemad välja.

Reedel oli viimane töögrupp hommikul ja pärastlõuan oli vaba, kuna me pidime ise viimase õhtu programmi mõtlema. Me Alinaga tegime esitluse Eesti kohta, siis Hiina tegi esitluse ja Tai ka. Siis tantsisime Hispaanlastega Macarenat, tegime söömise ära tundmise mängu tiimaritele ja selgitasime kõige parema tiimari nii välja. A tiimar on nagu yfu vabatahtlik. Oli ka toree õhtu, aga viimane, siis oli natukene kurb kaa :( :(