Saksa muusika

Hei!

Oma nädalavahetuselt tagasi sõites autos raadiost laule kuuldes hakkasin mõtlema, et ma ei olegi teiega neid jaganud. Tutvustan teile ühte saksa lauljat, kes minu meelest laulab ilusti ja laulud ise meeldivad ka mulle. Ta laulab rahulikult ja selle eeldusel saan ma ka sõnadest aru. Telekast on vahest tulnud väga õudseid saksa keelseid sõnu räuskavaid lugusid, meloodia on halb ja sõnadest vist kohalikud ka aru ei saaks. Aga minu kõrvale teeb pai Andreas Bourani.

Siis siin kohalik hitt on juba pikka aega olnud ühe särava naisartisti lugu. Helene Fischer on venepäritolu saksa meelelahutaja, telekast tuleb vahest ta omanimeline teleshow kus ta enamasti laulab koos teiste saksa tuntud lauljatega kolmandate maailmatuntud lauljate laule järgi. Igaljuhul Atemlos durch die Nacht on selle tema suure hiti nimi, mis üheltki saksa peolt praegusel ajal ei puudu. Laulupelkiri eesti keeles on midagi sellist, hingetult läbi öö. Atem on hingama ja los on lahti laskma, ma arvan et hingeltult on parem kui hingamata :D  Aasta tagasi ma ei arvanud, et saksa keelsed laulud ka huvitavad võiksid olla, aga asi võis ka suures osas olla selles, et ma midagi aru ei saanud. Eks kuulake ja otsustage ise. Lisan veel mõned pildid ka nädalavahetusest. 

Hostemaga

Schöeneck - 10 km Tšehhi piirist

Lumemasinad olid oma tööd hästi teinud

Johanna hambakirurgide gängis

Bye bye!

No tere!

Nüüd pole jälle jupil ajal kirjutanud. Aga mul ei olnudki järelikult siis midagi olulist öelda. Praegu aga tunnen oma blogist puudust ja tahan lugejatele ka head meelt valmistada.

Alustan sellega, et mul läheb väga hästi. Eluke kulgeb rahulikus tempos. Mina Dresdenis meelt avaldamas ei käi ja hoian üldse ennast sellest asjast eemale. Las need kohalikud möllavad, mul muid olulisemaid asjugi ajada. Aga see, et kui hästi mul läheb oleneb nüüd kuidas vaadata. See ei tähenda, et kõikjal sujuks. Koolis matemaatika laseks õhupalliga kohe lendu ja füüsika õpetajale süstiks õnnehormoone juurde, et ta minuga sõbralikum oleks. Aga kui neid asju muuta ei saa, siis tuleb keskenduda rohkem nendele, mis energiat juurde annavad ja meele heaks teevad.

Näiteks minu perekond. Teate ma lihtsalt ei suuda ära imestada, et mina nende juurde sain, nende 29-ndaks lapseks sain. Nad on nii toredad ja targad ja lõbusad. Teeme koos üsnapalju asju ja olen nendega rohkem lähedasemaks saanud. Hostisa küsis juba, et kas veel ühte aastat ma ei tahaks jääda :) Koos me käime nädalavahetuseti metsas koeri jalutamas, sest meile kõigile meeldib ka metsas jalutada. Siin on meil mitu erinevat kohta kus käime. See on lahe, sest siis arutame et kuhu minna. Nädala sees sööme peaaegu alati koos õhtust, võibolla kuus 4-5 korda olen üksinda, sest lihtsalt mõlemal on nii pikk tööpäev mõnikord. Meil on kaks tüüpilist õhtusööki: pasta või salat + leib. Mu lemmik on šnitsel, sest see on kõige rohkem liha moodi siin, pasta sees mingi sink ei täida mu liha vajadust kohe kindlasti. Siis me emaga teeme alati ise šnitslit. Tema lõikab lihast tükid, mina tambin ja kastan munasse/riivsaia ja tema praeb. Riivsaia teeme ise, et need leivad mida me ära ei söö, kuivatame ühes paberkotis ja siis kui tarvis, teeb köögikombain saiapuru valmis. 

Kaks nädalat tagasi käisin vanematega ühel kodusünnipäeval kaasas. Ja kui lahe, need inimesed on Eestis jalgratta matkal käinud. Nagu tervele Eestile tiiru peale teinud. Kolm suurimat saart läbi käinud,ning ka mandril Pärnu, Tartu, Haapsalu, Tallinn ja nad sõitsid Alliklepa lähedalt kaa! Ja oli veel pisemaid kohti. Neile väga-väga meeldis, loodus nii ilus, nii rahulik ja puhas. Käisid Jääääre kontserdil ka ja plaadi olid ka kaasa ostnud. Kõik fotod ja asjad otsiti mulle välja ja siis näidati mulle. Nii lahe, mul kohe motivatsioon tõusis ise ka seda asja teha. 

See perega lähedasemaks saamise tunne tuli väga kiiresti siis kui ma siia üksinda jäin. Mäletan veel kuidas muret tekitas see, kui oli see keeruline aeg siin. Et kui üks läheb ja teine jääb, et mis siis saab. Kas siis muutub enesetunne siin veel halvemaks ja muutuks veel õnnetumaks. Aga ei midagi sellist minuga ei juhtunud. Ma olen Marioniga rääkinud, et kuidas tal seal uues peres läheb ja koolis. Ütles, et nende vanematega tal klapib palju paremini ja ta tunneb ennast mugavamalt, kuigi on raske sõpru leida ja sissesulanduda. Ütles veel, et igatseb natukene kodu Šveitsis ja mind ka. Aga nii see elu juba on, milleski ei saa kindel olla. Varasemalt ma ikka olin mõttega, et kõik on võimalik ette ära planeerida ja otsustada. Aga nii võib olla palju raskem muutuste ajal nende olukorra pööretega toime tulla. Seetõttu pärast Marioni lahkumist ma hakkasin kohe tegutsema ja tegevust otsima. Neljapäeviti mängin klassikaaslastega võrkpalli, teisipäeviti käin joogas ning muul ajal, kui energiat on käin jõusaalis, mille ka alles nüüd avastasin. Sain teada, et üks klassiõdeka seal käib. See andis taaskord motivatsiooni juurde, et sinna minna. 
Lisaks hakkasin õppima vene keelt, sellele kulub mu enamus tähelepanu kui kodutöödest rääkida. Kunagi ma leidsin selle keele, hmm mitte huvitava? Nii keerulisena ja imelikult kõlava. Aga mu arvamus on muutunud, see on nii huvitav. Nagu mingi mõistatust saaks avada kui neid imelikke tähti, mis mõned on nii vastupidise tähendusega meie tähestikus, ära tunnen. Mulle tekitab nii suurt huvi pusida see imelik sõna kokku ja siis aru saada, et see tegelikult ka midagi tähendab :D Päris hullumeelne, et olen Saksamaal vahetusaastal ja hakkan hoopis kolmandat (neljandat) keelt õppima. Aga kui teiega aus olla ongi ainult keelte tunnid need, kus ma huvitatult ennast tunnen. Päevas kõige enam ootan oma inglise keelt 11. klassiga, saksa keelt 5. klassiga või vene keelt 6. klassiga. Mul jah palju sõpru noorematest klassidest(asi tegelikult nii lootusetsu ka ei ole), need pisikesed on nii armsad, üks tõi mulle kitkati ja ütles, et ei ole kunagi välismaalasega rääkinud. Mõelda vaid, talle jääb eluks ajaks meelde, et ta rääkis esimest korda välismaalasega ja ta käis ta enda klassis vene keelt õppimas.  

Eelmisel reedel käisin koos oma õega väljas, tahtis Saksamaa ööelu tutvustada. Oli tore aeg, mul on selle üle ka nii hea meel, et ma nüüd Sandraga palju rohkem suhtlema olen hakanud ja aega veetma. Mul on superäge pere!

Kui jaanuari esimene pool oli rahulikum, siis nüüd edasi läheb elavamaks. Juba sellel nädalavahetusel reedest-pühapäevani olen emaga siin Saksamaal kuskil suusatamas, kuigi ega meil lund ei ole. Ma arvan, et siis lähme matkama hoopis. Ja jaanuari viimasel nädalal sõidan temaga Hamburgi. Ta praxis teeb väljasõidu ja võtab minu ka kaasa. Siis lähen temaga balletti ka vaatama, tal mingi tuttav on peaosas :) Kahe ja poole nädala pärast algab talvevaheaeg ning siis me sõidame kõik suusatama Austriasse, meie koertega, õde oma elukaaslasega ja üks teine eestlasest vahetusõpilane, kes on ka siin peres olnud. Veebruaris plaanime veel teiste vahetusõpilastega ühiselt ühte nädalavahetust veeta, aga ma pean selle üle veel mõtlema, kuna kohtumine toimuks Lääne-Saksamaal ja need rongipiletid ei soosi kohe ostma tormamist. Ning veel olen mõelnud minna Marionit külastama, aga see ka veel lahtine plaan. 

Praegu pilte pole teinud midagi, aga kui "suusatamis" nädalavahetus läbi saab teen teile jälle väikese ülevaate :)

Poka! Tschüss! Bye! Tsau!
Johanna 

Head uut aastat!

Aastanumber on taaskord vahetunud. Minul täna saab 5 kuud täis ja peagi on pool vahetusaastast läbitud. Päris hoogsalt läheb siin olles see aeg, aga mõeldes tagasi esimesele poolaastale siis midagi kurta tegelikult ei olegi. Mul on nii head hostvanemad, kes on võimaldanud mulle niipalju käimisi. Ning oma esimesed 4 kuud sain veeta koos Marioniga, temaga oli koos väga lõbus. Ma arvan, et selle 4 kuuga ma tegin temaga rohkem asju kui kodus selle ajaga tehtud saaksin. Toredaid mälestusi on juba kogunenud tohutu suurel hulgal :) Olen tänulik selle aja eest koos temaga. Enne jõule küll aga läksid meie teed lahku. Aga hea on mõelda, et mõõn on läbitud ja edasi läheb aina paremaks minu vahetusaasta. Enne seda oli ka tore, aga nüüd edasi läheb veel toredamaks. Nukrutsema ei saa jääda, ta elab mul kõigest 4 tunni kaugusel ja küll peagi teda külastama ka sõidan.  

Minu siinses elus on ka teatavalt mingid pisikesed muutused toimunud. Näiteks üksinda ei ole lusti enam šokolaadi süüa (jumal tänatud :D), koolis alustan vene keele õppimisega koos 6. klassiga(nad alustavad seal venekeelega), olen saanud perekonnaga palju lähedasemaks.  Ning olen paremini mõistma hakanud ja märganud kuidas neil siin elu toimib. Ning enam ma ei püüa seda, hmm, oma mõtetes halvustada ja mõelda, et teisiti oleks ju palju mõistlikum ja parem. Olengi siin, et kogeda teissuguseid tegutsemisviise ja õppida tundma erinevaid inimesi. 

Ma ei ole tegelikult vist üldse palju oma perekonnast rääkinud, võibolla põhjus oligi selles, et ma ei tundnud neid piisavalt või siis ei olnud ise piisavalt oma huvi üles näidanud. Igaljuhul mõlemad vanemad on pärit Dresdenist (olid linnalapsed), aga armastavad väga loodust ja naudivad alati metsas jalutamas käimist. Nad kohtusid 20-21 aastat tagasi (hostisa ütles 20, hostema 21). Siis oli hostisal juba 3 last olemas, 2 poega, kes on juba üle 30 ja tütar(27). Kõik on oma elupeal. Ühel pojal on neli last, teise kohta ma ei tea ja hostõel pole ka lapsi. Ning hostemal on 25-aastane poeg eelmise mehega. Martin õpib Leipzigi ülikoolis majandus asja, ning vahetevahel on nädalalõpud kodus meiega. Hostõe nimi on Sandra, tal on elukaaslane ja ta on õppinud füsioterapeudiks, kuigi praegu ta sellel alal ei tööta, mingi teine töökoht. Sandraga olen nüüd palju rohkem suhelma hakanud ja rohkem õetunne tekkinud. Ta on hästi hoolitsev ja humoorikas. 

Enne aasta vahetusmist käisime emaga veel ühes imelises talvevõlumaal, õigemine jõuludekoratsioonide võlumaal. Aga kuna oli palju lund ja see päev ka sadas laia lund oli see nii romantiline. Nimelt 200 km eemal on küla, kus tehakse käsitsi kõiki neid jõuluasju millest ma juba eelnevalt pilte olen pannud. Ma alguses leidsin seda suht naeruväärsena, et sa maksad mingi puutüki eest mis ära värvitud nii palju raha, aga ma nägin päris ise oma silmaga, et need asjad pannakse kõik tükk-tükki haaval käsitsi kokku ja värvitakse käsitsi. Mitte midagi ei impordita Hiinast tohututes kogustes, kõik vajalikud jubinad tehakse käsitsi puuklotsist. See oli väga huvitav, ning nüüd ma aktsepteerin seda hinda, sest ma tõesti ise nägin kuidas võetakse puuklots ja sellest edasi tehakse vajalikud jupid, siis käsitsi liimitakse väga täpselt ja rahuliult, sealt edasi käsitsi värvitakse ja kõige lõpuks pakendati ükshaaval need karpi. Aga ma ise siiski sellele nii suurtes kogustes raha ei kulutaks :D 

Siin see tädi liimib uut püramiidi kokku

Hunnikus väikseid kujukesi ootab midagi(need mustad)

See ingel ei ole suurm kui pöial, see firma mis neid teeb
on eksisteerinud 100 aastat

Mulle enim meeldib see kõhuli lennanud suusataja

Üks poeke nende jõulu asjadele

Need püramiidid, meil ka üks suur kodus

Mailma suurim see kujuke :D

Kuulus 8 nurkne väike kirik

Kaevur ja tema ingel 

Sain ka jõulukraami, ema kinkis mulle :)

Seisin 10 000 euro kõrval

Oma aastavahetuse veetsin koos Egiptuse vahetusõpilasega. Käisime koos söömas, pärast seda jalutaime natukene Elbe ääres ja siis suundusime välikontsertile. Oli väga tore ja lõbus, eriti suure emotsiooni sai Heba, sest ta on oma usult moslem. Ning seetõttu ta ei ole kunagi purjus inimesi näinud, alkoholi proovinud ega ööpimeduses linnapeal olnud. Ta jälgis väga huvitavalt inimesi ja uuris kuidas aru saada, et inimene on purjus. Hea oli kohe reaalselt talle näiteid tuua, mitte ainult teoreetiliselt rääkida, et mõningad inimesed muutuvad siis liiga pealetükkivaks või lärmakaks. Kuna mul ühtegi rongi peale 23 õhtul koju ei tule jäin oma eelmainitud hostõe ja ta mehe juurde. Meil oli algselt kokkulepitud kellaaeg, mil kohtume, aga nagu ikka neil lõunamaalastel aega on jäin ma 1 tund hiljaks, sest Hebal läks kõht tühjaks, aga öösel kell 2 vist väga sealiha vaba toitu ei leia, aga ta sõi saia siis :D Mul sai telefoni aku ka tühjaks, siis ma enam-vähem selle sõbra aadressi mäletasin, aga uks oli lukus. Õnneks ikka sain lõpuks sisse ja muretsev õde muutus koheselt rahulikuks. Seal ta siis tutvustas mulle veel omi sõpru ja siis mõned tunnid hiljem läksime koju ära. Kogu õhtu oli täitsa tore, välja arvata see õudne uduvihmane ilm, kogu õhtu udutas.

Aastavahetus Dresdeni väljakul

Kogu linn oli rakettide laskmisest suitsutossu täis, see ei ole udu

Egiptuse tüdrukuga

Suurelinna võlud, näed ainult, et mis värvi vastav rakett oli,
mustreid võid ise ette kujutada

Tsau-paka!

JJ