kolmapäev, 24. september 2014

Tere inimesed!

Kõik on hästi läinud, tunnen , et olen kohanenud ja kõigega harjunud. 

Ükskord käisime metsas jalutamas
Filmiõhtu koos klassiõdedega möödus hästi, kurb on ainult see, et mõlemal on koertekartus. Aga meie maja on õnnistatud paljude ustega ja saime alati koeri eemale nii hoida neist :) Tüdrukud tundusid sümpaatsed ja toredad. 

Külalisteks olime hästi ettevalmistunud
Eelmine nädal oli meil teistsugune nädal. Kuna ladina keele klass oli õppereisil Roomas, siis oli koolis vähem õpilasi ja oli tehtud kaks 11. klassi. Meie Marioniga muidugi midagi ei teadnud ja esmaspäeval alustasime oma nädalat tavalise rütmiga. Kaks esimest tundi sporti ja siis edasi eraldi tundidesse. Siis aga märkasimegi, et midagi on teisiti. Klassis, kus mul järgmine tund oleks pidanud algama ei olnud kedagi, siis Marion kutsus mu endaga kaasa oma tundi, et ma üksi ei peaks olema. Ning siis teavitatigi meid kaasõpilaste poolt, et see nädal me veedame koguaeg samade inimestega. 
Vahetunnis mõtlesime ise asja uurima minna. Läksime stendile vaatama, aru midagi ei saanud, õnneks tulid tuttavad näod vastu ja ütlesid, selle nädala olete meiega samades tundides. Siis järgmises tunnis selgus, et tegelikult ma peaksin olema 11a, mitte 11b klassiga, aga kuna tegemist on vahetusõpilasega, siis võib natukene reegleid muuta, vabandus on ju olemas (ei saa aru). Ega sellest nüüd midagi hull juhtunud, kedagi väga ei huvitanudki see, et klassis on inimesi rohkem, kui nimekiri ette näeb. Lõbus nädal oli. 

Laupäeval käisin õega Dresdenis. Jõudsime selgusele, et see halb päev linnas käimiseks, liiga palju inimesi sahmib ringi.
Pühapäeval oli YFU poolt korraldatud kokkusaamine kõikidele vahetusõpilastele, kes elavad Sachsenis. See toimus Leipzigis, sõitsime sinna 1,5 tundi. Seal oli väga lahe, tehti gruppides mingeid psühholoogilisi mänge, et välja selgitada kuidas esimene kuu möödunud on. Meie Marioniga olime ainukesed kes tagasisides ütlesid, et kõik on super. Sest mina tunnen, et nii ongi.
Meil on parim pere, koolis on lahedad sõbrad, õega saan suurepäraselt läbi, toit on hea, palju šokolaadi, ilm on enam-vähem hea.

Brasiilia, Hiina, Mehhiko ja Šveitsiga 

See nädal algas tavalises rütmis, ainult ilmad on muutunud jahedamaks. Ja hommikul, kui pool 7 äratus heliseb on õues hämar. Esmaspäeval käisime koos emaga tema ühe tuttava lapsepõlve hoidja juures, rääkis, et väga paljud vaheajad veetis selle naise juures. Midagi suur ei toimunud, väga rahulik oli. Kolm vana eakat naisterahvast on kokku saanud, lobisevad ja istuvad. Meil Marioniga oli väheke igav seal, aga me siis otsisime ise tegevust omale :) Täna oli koolis spordipäev, 11.klasside ülesandeks oli aidata. Hommikul oli õues 4 kraadi, prrr. Kui kooli jõudsime ei olnud meie nimesid selles tabelis kus kirjas, et kus punktis aitama peame. Siis otsisime ise oma sõbrad üles ja olime nendega. Alguses jalutasime lihtsalt ringi erinevates punktides ja uurisime kas on abi vaja. Kui ei olnud, liikusime edasi. Mingi aeg sattusime söögi korraldustiimi, lõikasime brötschenied katki ja grillisime vorste ja siis müüsime neid näljastele sportlastele. Tiimitöö sujus suurepäraselt ja lõbus oli ka. Lõunaks tuli päike ka välja. 

Grossröhrsdorfi raad

Uut infot saan ka jagada. Näiteks 3. oktoobril sõidame perega Austriasse, Salzburgi lähedale mägedesse. Ema ütles, et tuleb matkamis ja gurmee reis. Et siis päeval matkame mägedes ja õhtul lähme restorani. Ootan juba väga seda, näha midagi mis on mägede nime väärilist. Inimesed siin naeravad pikali ennast, kui ma Eesti 318m välja ütlen. Varem ma selles midagi hullu ei näinud, aga ma olen juba siin Saksamaal tajunud laugeid mägesid ja needki on suuremad ma usun. Muidu sügisvaheaeg algab 20. oktoobril ja kestab 2 nädalat. Selle aja sees plaanime külastada Hamburgi lähedal elavat Marioni nõbu, kes ka vahetusaastal ja vaheaja lõpus koos oma sünnipäeva tähistada.

Tervidates!
Johanna

laupäev, 13. september 2014

Esimesed sõbrad?

Tervitused!

Minu teine koolinädal on ka otsakorrale saanud. Koolis on tore käia, kuigi vahepeal on igav. Näiteks, kui tunnis aru ei saa mida õpetaja räägib. Praegu näevad mu koolipäevad välja sellised, et tunnis kirjutan tahvlilt kaasa, kui istun kellegagi koos siis saan ka õpetaja dikteeritavat juttu üles kirjutada. Siis mõnes tunnis, kus on kombeks palju tekstiga lehti saada, märgin võõrad sõnad ja kunagi muul igaval ajal otsin neile vastet. Muidugi joonistamine on ka üheks ajasisustuseks hetkel saanud. Ning need tunnid, kus jutupaunikud lähedal istuvad ongi lõbusad, sest siis toimub midagi muud, kui arusaamatuses istumine.
See nädal juhtus ka esimene selline aps, mis vahetusõpilastele üsna kohane võib olla. Olin füüsika tunnis, 2 esimest tundi järjest. Sõin nätsu terve esimese tunni. Ja teises tunnis, kui ülesannete juurede olime asunud, ütles õpetaja minu nime. Ma ülesannetele keskendunud ei olnud, siis vaatasin talle otsa, küsisin kas pean lugema ülesannet. Siis ta hakkas midagi rääkima ja ma sain aru oma nimest tema jutus ja sõna näts ja pole ilus. Muidugi terve klass sai väga hästi aru, mis ma valesti olin teinud. Ma nii rumal ei olnud ja püsti ei tõusnud, et prügikasti juurde minna, leidsin kiirelt muu lahenduse. Aga mu pinginaber ütles, et sa oled "kergelt" punane näost. Ja päeva teises pooles kui oli teine ainetund ja pidin paaristööd tegema, ütles paariline, et tema ka alguses ei teadnud seda. Vähemalt, nüüd ma nätsuga sinna tundi ei lähe.
Saksa õpilased on nii rahulikud, siin minu koolis küll vähemalt. Isegi 5.klassi lapsed, kellega mul saksa keel. Kui õpetaja tuleb klassi, automaatselt rahunetakse maha ja hakatakse õppetööle süvenema. Ehk jääb mulle ka see külge. Üldse siin tundides tunduvad kõik nii priimused, teatakse vastust õpetaja küsimusele. Ja mis alguses kõige kummalisem mulle oli. Õpetaja esitab klassil küsimuse ja peaaegu kõik tõstavad käe. Eestis hea, kui üks on nõus oma kätt tõstma, pigem ikka õpetaja peab nimepidi ütlema, kes vastab. 
Olen juba sõpru ka leidnud, ma arvan vähemalt :D Sest kui ma uurisin, mida noored nädalavahetusti teevad (sest praegu me oleme kas perega teinud või kodus olnud), et saaks siis sõpru leida. Tuli teiselt poolt vastuseks, aga meie ju oleme :) Igal juhul, eile kirjutasime kahele tüdrukule koolist, et mis nad täna teevad ja oleks lahe midagi koos teha. Nad olid meeleldi nõus ja täna õhtul tulevad meile külla. Teeme pitsat ja pärast vaatame filmi koos.
Esimese kahe nädalaga olen juba leidnud erinevusi Eesti kooliga. No neid on tegelikult ikka rohkem, aga praegu mõtlen õpetamismeetodit. Eestis pannakse rõhku sellele, et õpilane otsiks pidevalt ise materjali, lahendaks tunnis üksi ülesandeid, loeks iseseisvalt ja analüüs käib õpilase ja paberi vahel. Aga siin inimesed räägivad ja palju. Ütlen kohe, see on harjumatu ja ebamugav alguses. Just inglise keeles, ainuke tund kus pole mul vabandust anda miks ma kaasa ei saaks ülesandeid teha. Iga tund on üheskoos rääkimine, arutatakse koos õpetajaga, grupitööd omavahel. Väga palju praktiseerimist. Õpilastel puudub hirm õpetaja ja kaasõpilaste arvamuse ees. Ja ma leian, et see on väga hea.  
Ja võtke teadmiseks, et mingit ekooli sarnast asja siin ei eksisteeri. Praegu esimestel nädalatel on mul ikka vana harjumus arvuti lahti tehes vaadata, kas mingeid kodutöid on, aga pole kohta kust vaadata. Nii, et mul väga palju kodutöid ei ole teha :D 

Järgmisel nädalavahetusel on YFU esimene kokkusaamine Leipzigis. Siis näeb teisi õpilasi ka ja saab muljeid vahetada.    

Nautige oma head ilma!
Johanna

laupäev, 6. september 2014

Kool on alanud

Tsauki!

Minu õppeaasta Saksamaal on alanud. Esimese nädala võtan kokku järgnevalt.

Käin 11.klassis, olen Marioniga klassiõde. Aga meil ei ole kõik tunnid kogu aeg koos. Siinne koolisüsteem erineb väheke Eesti omast. 11.klass põhineb kursustel millest osad saad ise valida ja osad on määratud. Näiteks esimesel päeval koolis pidime valima omale põhiaine, mida on 5 tundi nädalas lisaka matemaatika 5le tunnile. Mina valisin inglise keele ja Marion ajaloo. Siis teine valik oli millist keelt tahame, valikus oli ladina, vene ja prantsuse. Alguses valisin prantsuse, sest mõte oli, et Marion saab mind aidata, aga tunnis selgus, et teised on seda juba 5 aastat õppinud. Nii et ma ei saanud midagi aru. Vahetasin prantsuse keele nooremate saksa keele vastu ja sama tegin ka 11. klassi saksa keelega, kuna see on samuti liiga raske ja ei aita see tund saksa keelt paremini mõista. Nüüd saksa keele tunni ajal olen koos 5nda klassi õpilastega ja prantsuse keele ajal 9nda klassiga. Ma arvan, et see on igal juhul parem. Nüüd lähemalt minu esimesest nädalast.
01.09
Esimene september läksime koos isaga kooli, et saada kokku direktoriga ja arutada meie üle. Pool tundi hiljem oli aktus ja seal tutvustati meid kogu koolile samuti. Kummaline on see, et siin keegi ei kandnud viisakamaid riideid, oldi täitsa tavaliselt riides ja esimesel päeval oli 3 tundi klassijuhatajaga ja siis läks koolipäev edasi. Vähemalt viimane tund jäeti ära.
Minu koolipäev hakkab igal hommikul kell 7.30, kooli hakkame minema 7.15. Iga päev(mitte esmasp.) on 7 tundi, mis lõppeb kell 14.05. Esmaspäeviti on 6 tundi meil, kuna 7. tund pole saksa keelt nooremate tunni vastu vahetada.
T02.09
Alustasin oma teist koolipäeva sissemagamisega, ja mitte sellise 5-10 minutit vaid õde äratas mind 15 minutit enne kooli algust. Õnn on see, et me koolile 5 min kaugusel elame. Sellel hommikul toimusid mu kõige kiiremad liigitused ja kiired jalad. Jõudsin tundi siis kui kõik olid juba istet võtnud ja tere hommikust oli ära kõlanud. Vabandasin ja istusin esimesele vabale kohale. Teisipäev on see päev kui meil on Marioniga kõige rohkem tunde koos. Siis istume koos, kui oleme üksi, istume kas üksinda praegu või mõnes tunnis kellegi kõrval ikkagi. Alguses ikka igas tunnis vaja ennast tutvustada teistele ja kui on uudishimulik õpetaja on vaja ka küsimustele vastata. 

Õe valmistatud Šveitsi kakao mulle külmal teisipäeval

03.09
Ei maganud sisse, aga klassi jõudsin ikka siis, kui kõigil juba kohad võetud. Siis lonkisin esimesse pink, olin maha istund kui keegi hõikas Johanna ja kutsus mind enda kõrvale istuma :) tore, palju parem on istuda tegelikult kellegi kõrval siis saab maha vaadata kui õpetajate kohutavat käekirja välja ei loe. Kolmapäeval pärast kooli võtsin ennast kokku ja tegi jooksuringi, palju parem tunne oli pärast. Tahan juba mingit sporti teha, esmaspäeval uurin nende võimaluste kohta. Muidu tunnis kõigest aru ei saa, kuna siin on ka dialekt saksa keelel on vahest ikka ilmvõimatu ka tuttavaid sõnu tuvastada.
04.09
Jälle enda tutvustamine, klassi otsimine, koha leidmine, imelikuse tunde tundmine - saab päeva lühidalt kokku võtta. Imelik tunne on see, et ma istun klassis ja põhimõtteliselt ei tee midagi. Selline halva õpilase tunne on, keda pole ma veel ühtegi kohanud. Siin kõik on tunnis valvel, keegi ei lösuta, kõik teevad kaasa ja siis on üks vahetusõpilane kes istub ja joonistab näiteks või kirjutab muid asju(uusi sõnu on kuhjaga selle nädalaga juurde tulnud). Neljapäeval jäi mul kaks bioloogiat õpetaja puudumise tõttu ära, ta olevat haige. Läksin koju selleks ajaks. Olin niisama ja koristasin koertekarvu elutoast. Siis läksin kooli tagasi ja kui see lõppes oli õues nii ilus ilm. Läksime kodus ujuma. Marion lihvis mu krooli ujumisoskust ja vettehüpet ka. Pean veel siiski palju harjutama. 

Harjutusväljak
Ema varustas meid šokolaadiga

5.09
Juba ongi esimene, kõige hirmsam nädal läbi. Reedel mul oli ka muusika mille sain samuti ise valida, teine valik oli kunst. Kuna maalimises ole samuti kehv otsustasin muusika kasuks. Seal saan mängida suu liigutamist, aga kunstis joonistamist ei saa mängida. Uurisin kaua neil muusika on olnud ja tuleb välja, et 11 aastat. See tund oli nagu muusikakooli oleks sattunud, teooria, kõik teadsid vastuseid õpetaja küsimustele ja nende lauluhääled, vauu. Ma isegi Eestis olin laulunoodi jälgimisega hädas, aga nüüd mul ei ole kedagi, kes näitaks kust ma laulma pean :( siis ma parema meelega kuulan teisi ilusti laulmas.
Pärast kooli käisin jälle ujumas ja õhtul läksime emaga tema töökaaslaste juurde grillima. Jäime ööseks, sest selle grillimise põhisündmus on sealiha 20 tunnine küpsetus. Mu ootused olid kõrged ja ma ei pidanud pettuma. Ilusti pehmeks küpsenud, parajalt mahlane. Temperatuur oli 28 kraadi ahjus. Seda sõime(laupäeval) koos brötscheniga, kaste, kapsasalat, liha. Oli väga-väga maitsev.

Pühapäeval lähme koos hostemaga gurmeerestorani. Tal mingi tuttav kokk seal ja valmistab meile taimetoitu, keegi siin ei ole taimetoitlane, aga see kokk on sellel spetsialiseerunud või midagi sellist. Midagi väga peent ja mitte tavalist pidavat see olema.

Vanemad on toredad, aga töötavad väga palju. Hommikul vara tööle, õhtul hilja koju. Seetõttu on ka meie õhtusöögid tavapärasest hilisemad. Ema koguaeg teeb midagi, asjatab, käib kuskil. Pole teda veel kordagi elutoa diivanil istumas näinud. Isa on rõõmus ja hoolitsev, tihti küsib kas kõik on korras ja soovib hommikuti ilusat päeva.


Mul on tekkinud teile küsimus. Kas ma olen piisaval neist asjadest rääkinud, mis huvitavad või on soovi, et millestki lähemalt kirjutaksin? Andke teada, minul on järg juba vaikselt kadumas (:


Ilusat pühapäeva!
Soovib JJ