Esimesed sõbrad?

Tervitused!

Minu teine koolinädal on ka otsakorrale saanud. Koolis on tore käia, kuigi vahepeal on igav. Näiteks, kui tunnis aru ei saa mida õpetaja räägib. Praegu näevad mu koolipäevad välja sellised, et tunnis kirjutan tahvlilt kaasa, kui istun kellegagi koos siis saan ka õpetaja dikteeritavat juttu üles kirjutada. Siis mõnes tunnis, kus on kombeks palju tekstiga lehti saada, märgin võõrad sõnad ja kunagi muul igaval ajal otsin neile vastet. Muidugi joonistamine on ka üheks ajasisustuseks hetkel saanud. Ning need tunnid, kus jutupaunikud lähedal istuvad ongi lõbusad, sest siis toimub midagi muud, kui arusaamatuses istumine.
See nädal juhtus ka esimene selline aps, mis vahetusõpilastele üsna kohane võib olla. Olin füüsika tunnis, 2 esimest tundi järjest. Sõin nätsu terve esimese tunni. Ja teises tunnis, kui ülesannete juurede olime asunud, ütles õpetaja minu nime. Ma ülesannetele keskendunud ei olnud, siis vaatasin talle otsa, küsisin kas pean lugema ülesannet. Siis ta hakkas midagi rääkima ja ma sain aru oma nimest tema jutus ja sõna näts ja pole ilus. Muidugi terve klass sai väga hästi aru, mis ma valesti olin teinud. Ma nii rumal ei olnud ja püsti ei tõusnud, et prügikasti juurde minna, leidsin kiirelt muu lahenduse. Aga mu pinginaber ütles, et sa oled "kergelt" punane näost. Ja päeva teises pooles kui oli teine ainetund ja pidin paaristööd tegema, ütles paariline, et tema ka alguses ei teadnud seda. Vähemalt, nüüd ma nätsuga sinna tundi ei lähe.
Saksa õpilased on nii rahulikud, siin minu koolis küll vähemalt. Isegi 5.klassi lapsed, kellega mul saksa keel. Kui õpetaja tuleb klassi, automaatselt rahunetakse maha ja hakatakse õppetööle süvenema. Ehk jääb mulle ka see külge. Üldse siin tundides tunduvad kõik nii priimused, teatakse vastust õpetaja küsimusele. Ja mis alguses kõige kummalisem mulle oli. Õpetaja esitab klassil küsimuse ja peaaegu kõik tõstavad käe. Eestis hea, kui üks on nõus oma kätt tõstma, pigem ikka õpetaja peab nimepidi ütlema, kes vastab. 
Olen juba sõpru ka leidnud, ma arvan vähemalt :D Sest kui ma uurisin, mida noored nädalavahetusti teevad (sest praegu me oleme kas perega teinud või kodus olnud), et saaks siis sõpru leida. Tuli teiselt poolt vastuseks, aga meie ju oleme :) Igal juhul, eile kirjutasime kahele tüdrukule koolist, et mis nad täna teevad ja oleks lahe midagi koos teha. Nad olid meeleldi nõus ja täna õhtul tulevad meile külla. Teeme pitsat ja pärast vaatame filmi koos.
Esimese kahe nädalaga olen juba leidnud erinevusi Eesti kooliga. No neid on tegelikult ikka rohkem, aga praegu mõtlen õpetamismeetodit. Eestis pannakse rõhku sellele, et õpilane otsiks pidevalt ise materjali, lahendaks tunnis üksi ülesandeid, loeks iseseisvalt ja analüüs käib õpilase ja paberi vahel. Aga siin inimesed räägivad ja palju. Ütlen kohe, see on harjumatu ja ebamugav alguses. Just inglise keeles, ainuke tund kus pole mul vabandust anda miks ma kaasa ei saaks ülesandeid teha. Iga tund on üheskoos rääkimine, arutatakse koos õpetajaga, grupitööd omavahel. Väga palju praktiseerimist. Õpilastel puudub hirm õpetaja ja kaasõpilaste arvamuse ees. Ja ma leian, et see on väga hea.  
Ja võtke teadmiseks, et mingit ekooli sarnast asja siin ei eksisteeri. Praegu esimestel nädalatel on mul ikka vana harjumus arvuti lahti tehes vaadata, kas mingeid kodutöid on, aga pole kohta kust vaadata. Nii, et mul väga palju kodutöid ei ole teha :D 

Järgmisel nädalavahetusel on YFU esimene kokkusaamine Leipzigis. Siis näeb teisi õpilasi ka ja saab muljeid vahetada.    

Nautige oma head ilma!
Johanna