Midagi on muutunud

Hallo!

Mul oli detsembri alguses jõulukohtumine teiste vahetusõpilastega, kes elavad ka Sachseni piirkonnas. Seekord pidime kodus ettevalmistama ühe etteaste, et oma pisike kingitus välja lunastada. Mina olin esimene, kes saksa keelse luuletuse ette kandis. Väga armas oli kuulata jaapanlasi kõnelemas, tundub et neil on veel eriti raske, sest see keel ei taha neile kuidagi tulla ja kultuur on ikka väga teistsugune. Igaljuhul oli igati tore teistega taas kohtuda ja teada saada kuidas neil läheb. Siin pildil on esindatud Brasiilia, Šveits, Jaapan, Itaalia, USA, Moldova, Egiptus, Rumeenia, Kolumbia ja Gruusia, kui ma ei eksi. Pakuti tohutult palju süüa, mis kõik me olime igaüks ise kaasa toonud. Sain proovida jaapani mingit riisirooga ja usa chocolate chip cookiesid. Kalevi piimašokolaad oli ka esindatud ;)

Ühel reedel õnnestus mul kohtuda kellegi tuttavaga, kohe nii tuttavaga, et sain lausa eesti keeles rääkida :) Väga tore ajasisustus oli koos Triinu ja tema samuti rahvusvahelise sõpradebandega jõululaadal ringi tiirutada. Ta sattus Dresdenisse üheks nädalavahetuseks seoses ülikooli õpingutega.

Möödunud nädalavahetusel veetsin perega palju aega ja laupäeval käisin Dresdenis ühe argentiinlase ärasaatmispeol, ta sõidab homme tagasi. Tegelikult ma tutvusin nende inimestega alles sellel õhtul. Meie peretuttavatel on ka vahetusõpilane, ta on Peruust ja ta kutsus mind kaasa. See oli temast väga lahe, sest nüüd on mul ka tuttvusi juures ja paljud elavad isegi Dresdenis. Siis on suurem võimalus midagi kambakesi koos teha. Enamikus seal oli Lõuna-Ameerika inimesed ja siis nad rääkisid palju hispaania keelt ja muidu üldse inglise keelt, vähe oskavad saksa keelt. Näiteks üks Tai tüdruk arvas, et ma olengi päris sakslane ja kui küsis miks ma seal olen ja kui ära seletasin, et ma ka vahetusõpilane siis ta üllatas mind ja ütles, et sa näed ju välja nagu sakslane(see ei üllatanud mind) ja räägid nii hästi ka. No ma tänasin teda selle eest, et ta mu keelt kohe nõnda kiitis. Aga tõesti nad kõik räägivad kehva-kehva saksa keelt. Ma pidin isegi ennast rohkem inglise keelele lainestama, kui saksa keelele.
Ja püapäeval käisin perega metsas koertega ja pärast läksime peretuttavate poole glögi jooma. Ja need inimesed on ka jõuluhullud. All olev pildilt näete nende aeda ja maja. Nad teevad seda iga aasta ja siis kõik inimesed kes soovivad võivad sinna aeda sisse minna kui uks avatud ja vaadata ja imetleda neid jõuluasju. Tõesti nagu jõulufilmi oleksin sattunud :D Nii palju elektriküünlaid ja vauu. See oli juba midagi. Õhtul käisime saunas, mulle eriti siin see saun suurt elevust ei tekita, ikka puuküttegasaun on see õige ja südamelähedane. Siin ma käin saunas, et sooja saada rohkem :D

Dresden

Ja nüüd on mul teile rääkida midagi üllatavat. Nimelt mu hostõde  Šveitsist ei ela enam meiega koos. Ta läks uude perekonda. Põhjuseks ma oskaksin tuua, et ta ei kohanenud selle perekonna elustiili/rütmiga ära. Ja veel ta ise ütles, et on liiga erinev hostvanematest ja tal on raske nendega koos elada. Nii ta siis otsustaski. See kõik ei käinud tegelikult nii lihtsalt kui ma eelnevalt kirjutasin. Aga jah peamine probleem oli isiksuste liiga suur erinevus. 
Minu läbisaamine Marioniga oli väga hea. Me tegime alati kõike koos ja sisustasime üksteise aega. Olime vahetundides koos ja rääkisime palju. Tõesti ta muutus mulle väga oluliseks selle 4 kuuga. Alguses, kui ta mulle teatas, et ta soovib ära minna, siis ma ei suutnud seda mõtet omaks võtta, ma olin kurb ja proovisin teda ümber veenda. Kuid siiski ta jäi oma otsusele kindlaks. Ja nii ta läks. Peale seda olukorda ma avastasin nii mõningaid asju, isiksuseomadusi, mida ma eelneva 4 kuuga temas märganud ei olnud. Ning need panid mind paljugi üle järele mõtlema, aga siiski ta on minu saksaõde ja meil on nii mõndagi ühiselt läbi elatud. Nüüd ta elab 4 tunni kaugusel Dresdenist oma Šveitsi venna hostperes, kus ta vend 4 aastat tagasi oli. Mulle tundub, et talle meeldib seal väga ja nende hostvanematega tal klapib hästi :) Mina aga sean oma sammud ka edasi ja vaatan, kuidas on üksinda vahetusõpilane olla. Ja ega minu maailm kuidagi katki ei läinud sellest, ikka tuleb edasi vaadata. Kuhu ja kuidas nüüd saaks. Ma usun, et koolis ma soovin natukene muutusi näha. Minu praegused saksa keele tunnid 5. klassiga ei ole kõige tulutoovamad. Sest mul on 3 erinevat 5. klassi, aga ma käin tunnis üks kord nädalas iga klassi juures, siis see ei ole väga stabiilne õppimismeetod, et edasiarengut näha. 
Vanemad võtsid Marionilt selle uudise üsna rahulikult vastu, võimalik, et ka nemad tundsid, et see inimene ei ole täitsa õige. Või ma ka ei tea. Et kas siis tuleb uusvahetusõpilane meie juurde elama? Selle valiku üle otsustamine anti mulle, kuidas mina soovin. Esialgu ma tahan praegu üksi olla, võibolla just nii ongi hoopis parem. Annab suurema võimaluse päris kohalike sisse sulanduda, sest ma pean nüüd nendega nüüd ju rohkem suhtlema.  
Jõuluaeg ka läheneb rutuga, mingit tunnet ei ole, sest lund ma pole veel oma silmaga praegu näinudki, ainult vihma. 

Lydia-Marion-Johanna-Sophie-Johanna