Nädal onu juures

Tere!
Kõige alustuseks.

Kallis venna palju-palju õnne sünnipäevaks! 

Eelmise pühapäeva hommikul sõitsime kolme rongiga Zossenisse hostisa venna juurde. Seekord läksid kõik sõidud ilusti. Zossen on küla Berliini lähistel. Pühapäeval onu juurde jõudes sõime kõhud täis ja avastasime aeda, mis ei ole üldse suur, aga milles on palju asju: kuur, tiik, veranda, rongitee(miniversioon, aias sõidab rong) ja muruplats. Samal päeval käisime Marioniga seda kohakest uudistamas ja leidsime põllu ja põllul seisis pukk. Mina ennast tagasi hoida ei suutnud ja ütlesin, et me lähme sinna. Ta oli nõus ja siis juba olimegi pukis. See oli mingi vanem puidust pukk, mis kõikus ka parasjagu, ei anna võrreldagi teie ehitatutega seal Eestis. Kusjuures ma olen siinse ajajooksul osanud põllult märgata metskitse ja jänest. 

Sead, kus te olete? (ma tegelikult tean, et peab vaikselt ootama)

Sarnasust on või ei ole?

Esmaspäeval otsustasime mitte midagi teha ja ümbrusega pigem kohaneda. Käisime onu lapselapsel lennujaamas vastas, kes tuli oma emaga Mallorcalt. Terminalist auto juurde minnes hakkas kõige tugevamat paduvihma sadama. 

Siis sõin ka oma esimese Döneri, mulle maitseb

Teisipäeval me käisime Potsdami bussiekskursioonil. Ilmaga ka vedas. Alguses bussi istudes tuurijuht suure särava naeratusega tuli meie juurde ja ütles, et tema räägib saksa keeles , aga meie saame kuulata kõrvaklappidega oma emakeeles. Viipas käega seinale kus oli kuus riigilippu ja numbrid nende all. Küsis Marionilt, et milline on talle sobiv keel. Sai vastuse ja keeras nupu prantsuse keelele. Minule küsivalt otsa vaadates uuris mis mulle sobiks, siis ütlesin, et emakeel on eesti keel, aga mulle sobib inglise keeles väga hästi. Tema kuulis ainult eesti ja ütles rõõmustavalt, siis saad vene keeles kuulata. Ma viisakalt keeldusin ta soovitusest ja ütlesin, et mu emakeel on eesti keel mitte vene ja ma kuulan inglise keeles seda juttu. Tuur kestis 3 tundi, kolme peatusega. Käisime paleesi väljastpoolt kaemas, väga ilusad ja uhked. Potsdam on Berliini eeslinn väga paljude lossidega, seal elas kuningas ja kõik teised tähtsamad ninad soovisid omale samuti uhket elamut ja nii ongi väga palju villasid ja losse seal. Mingi teema oli ka Leniniga, millest ma kõike päris täpselt aru ei saanud. 

Sanssouci loss

Tuuribussis

Ilus oli, aga ma jõudsin järeldusele, et mulle ende ei meeldi sellistel ekskursioonidel käia, liiga ahistav tunne. Kõnni kellegi järgi koguaeg. 

Kolmapäeval plaanisime ärgates, et oleme täna niisama. Mina kirjutasin sõnu ja nautisin ilusat ilma, Marion tukkus. Ühel hetkel tegi onu 10-aastane lapselaps ettepaneku naabri hobuseid vaatama minna. Läksime, kodu aias oli üks hobune ja kui traktoriga külast läbi sõitsime suuremasse koplisse oli seal 3 suurt hobust ja 4 väikest. Kõige väiksem oli 1-kuune ja sõi kõike, ka riided oleks seljast söönud ja lapselapse kotti üritas ampsata. Siis küsiti kas tahame sõita ja me nõustusime. Aga see oli nagu midagi harjutamise sarnast. Ilma sadulata, aga hobune oli nööriotsas ja siia ringe sõitsime. Käed lahti, silmad kinni, käte ringid, käed ees. Ühesõnaga tasakaalu harjutused. Väga lahe oli. Pärast seda räägiti midagi heinast ja sõbrast. Ja siis läksime heinapalle tooma, ning pärast aitasime need kuuri sättida. Kui tagasi koplis olime uuriti kas on huvi hobustega matkale minna, jaa muidugi, oli meie reaktsioon. Selge, homme kell 13 olge valmis. 

Harjutamine

Sõit läbi küla

Algselt oli plaanis neljapäeval Berliini külastada, aga me otsustaime oma plaane muuta, kuna Berliin seisab järgmisel päeval ka sama kohapeal, aga ratsutamisvõimalust ei pruugi enam tulla niipea. Otsustatud. Neljapäeval ratsutama, reedel Berliini.
Kolm hobust, üks mulle, üks Marionile, kolmas matkajuhile ja lapselapsele. Alguses muidugi üritas ta saksa keeles meile seletada kuidas ja mida me tegema peame, aga ausalt öelda ikka väga raske on mõista kui sellealane sõnavara puudub. Kuna mul pisikesed-pisikesed kogemused hobuse seljas on olemas, teadsin kuidas suunata hobust ja seisma teda paluda. Aga kehahoiakust mul polnud halli aimugi ja märkasin seda, et ma pean rohkem aega oma istumis asendile mõtlema, selg sirgu ikka. Matk oli üle põldude ja läbi männimetsa. Päike sillerdas puude vahelt, ka rohelised sambla mättad katsid metsalust nagu vaip elutuba, väga pehme paistis. Meie teele jäid ka Hitleri punkrid, vähemalt kolm. Vahepeal läbisime natuke maad kaloppi tehes, alguses tundsin ennast ikka väga ebakindlalt, aga kuna aega oli piisavalt sain lõpuks kätte üsna hea hoiaku ja ei olnud iga kiirema sammu ajal tunne, et kohe lendan siit maha. Pool matka läbitud olime jõudnud järve äärde. Meie sõime oma õhtuoodet ja naaber läks oma hobusega ujuma. Hobune oli vees, täiesti turjani, ma arvasin et võibolla rinnani läheb. Kui hobused olid piisavalt ära puhanud hakkasime tagasi tulema. Enesetunne hobuse seljas oli minul siis juba palju parem. Aga kuna Marion end siiski mugavalt ei tundnud ja vana trauma põlves andis kiirelt liikudes tunda palus ta, et me edaspidi rahulikult läheksime, seda me tegime. Olime karjääris ja tahtsime sealt välja tulla üle liivatüüni, olin oma hobusega täpselt tüüni peal, kui ta komistas või midagi ja esikabjad nõtkusid ja hobune käis ninuli ja mina lõpetasin maas liival hobuse kõrval, libisesin kõigest maha kuna ei olnud selleks eriti valmistunud. Mina haiget ei saanud ja muretsemiseks põhjust ka ei ole. Edasi koju tulime rahulikus tempos kuna emotsioone oli tegelikult juba palju olnud. Saime teada, et läbiaime 20 km, oeh sama tunnet tundsin ka kui rattal sel suvel esimest korda sellise vahemaa läbisin. Jäin selle käiguga rahule. Terve õhtu liiksuime oiates, sest istmik ja reielihased valutasid hullupööra.

Natukene puhkust hobustele

Ja head vaadet minule

Koju jõudes teatas onu midagi, me arvasime, et saime asjale pihta ja läksime oma tuppa. Marion oli pidžaama mugavuse tõttu juba selga ajanud ja mina olin lihtsalt lühkades ja täitsa suvalt rõivastatud. Kui korra toast välja läksime ootas onu ja küsis lähme jah? Ee kuhu me lähme, seletas ei saanud aru, aga kinnitas et vahet pole mis seljas on. Sõitsine ja jõudsime onu naise vanemate juurde, õhtust sööma :) väga meeldiv oli. Alustsime kõrvitsapüreesupiga, mille maitse üllatas mind, ma arvan, et Eesti kodus ma ei oleks selle poole vaadanudki. Supp söödud toodi keedukartulit ja mingi lihasoust (kanaliha, lihapallid ja seened), kuna neile sai mainitud alguses et seened ei kuulu minu menüüsse tavaliselt, siia toodi väike alustaldrik kuhu ma need oma taldrikult tõsta sain. Magustoiduks saime väga ilusasti kaunistatud jäätist, maasikad, vahvlid ja kaks jäätisepalli. Vahepeal rääkisime palju ja uuriti igasugu asju keele kui ka maa kohta. Suurt huvi tundsid nad huntide vastu Eestis, kuna neil seal neid palju on. Ma rääkisin väga usutavalt, aga ma arvan et võibolla aegunud infot, mida Jahimehest lugenud kunagi :D keele kohta uurisid, et kas see on vene keelele sarnane, nende üllatuseks ei olnud, hoopis soome keelega ja üks võõrustajatest oskas alustada juttu ungari ja eesti keele seotusest, ta midagi väga täpselt ei öelnud, pigem esitas oma väitega küsimuse mulle. Ma taaskord väga hoogsalt seletasin seda edasi mida eelmine aasta koolis olime arutanud. Väga meeldivad inimesed ja kiitsid meie saksa keele oskust ka, et väga hea on :) üks asi on negatiivne, nalja tegemine ei tule kuidagi välja kui keel piisavalt veel selge pole, või siis ma lihtsalt ei oska nalja teha. Eks see selgub aja jooksul.

Reedel külastasime sama kohapeal asu asuvat Berliini. Taaskord saab meie rongiseiklustesse ristikese teha. Onu aitas osta pileti, soovitas päevapiletit ja õpilasele. Hea mõte, peame õhtul tagasi ka sõitma ja õpilased me nagu ka oleme. Kõigepealt kui piletit ostsime sõitis meie rong ära ja pidime järgmist ootama( uut piletit õnneks ostma ei pidanud) . Rongile õnnelikukt istudes, saabus kontroll meie juurde ja palus pileteid, väga rahulolevalt ulatasime pileti, sest ostmisel aitas meid kohalik inimene kes keelt mõistab. Kontrolör aga polnud nii rahul kui meie ja uuris vanad me oleme. Mina ütlesin ausalt, et 17. Tema rääkis, et see pilet ei sobi kahjuks meile, see on kuni 15.eluaastani. Meie vabandasime, et ei mõista ja ta üritas uuesti seletada, et selle piletiga me ei tohiks siis sõita, me mängisime, et oleme suures mõistmatuses ja siis ta ütles, et järgmine kord ärge nii tehke, meie noogutasime ja ei pidanud trahvi maksma. Ehe näide sellest, kui hea on selliseid apsakaid keele mitte mõistmise kaela ajada, ma ei saa teist aru, vabandust, ja mida sa siis teed kui inimene sinust aru ei saa, lased neil minna :D
Igaljuhul Berliini jõudes organiseerisime omale linna kaardi ja võtsime suuna ühele poole. Jah oli ilus, aga mingeid erilisi tundeid ei tekitanud. On palju vaatamist ja mälestuskujutisi ja väljakuid. Lisan pildid parem. Aga ei olnud eriti vahva nii palju jalutada peale ratsutamis päeva, jalad olid väga valusad. Viimasel õhtul käisime naabrite juures kalasuppi ja krevette söömas. Supp oli hea, valged rasvakuubikud jätsin alles. Kui krevetid ette tõsteti, ei mõelnud ma üldse ja hakkasin sööma, väga maitsev, need olid grillitud, soovitan proovida. Siis öeldi ahah sa juba tead kuidas see käib, loodeti vist, et ida-euroopa tüdruk näeb esimest korda krevetti :D siis jagasin õpetusi selle söömiseks ka Marionile ja kugistasime mõlemad krevette. Siis sai kõht täis. Tänasime ja läksime koju "magama", me lihtsalt olime päevast väsinud, et seal lihtsalt istuda ja üritada mõista :)

Brandenburger Tor

Pralamendihoone

Holocaust Memorial ja taga teletorn

Berliner Dom

See nädal oli hea. Saime näha veel enne kooli algust erinevaid kohti. Aga üks vahepala, mis võtab selle nädala hommikusöögid kokku.
Kuidas teha hommikusöögi lauas sakslasel, šveitslasel ja eestlasel vahet?
Sakslane sööb kõik brötschenid Nutellaga, šveitslane sööb oma brötschenid segamini kõigega (või,marmelaad, juust, sink, Nutella) eestlane sööb alguses oma brötschenid singi ja juustuga ning lõpetuseks lubab endale ühe Nutellaga magustoiduks ;)

Täna on isa sünnipäev ka, tuleb mingi pidu. Ja järgmise nädala veedame Ostsee ääres?! 

Olge vahvad edasi!