Olemine

Tere!

Mõtlesin korra juba ümber, et ei kirjuta täna. Siis lugesin teiste blogisid ja mõtlesin, et ma tahaksin kindlasti kunagi lugeda, kuidas mul esimesed nädalad möödusid, kui alles õpid ümbrust tundma.

Seega, esimene nädal pere juures möödunud. Meeleolu positiivne ja ei ole olnud mõtteid, et miks ma siin olen. Pigem just järjest rohkem tunnen, et see on midagi head ja vajalikku :)

Esimene nädal möödus päris rahulikult. Esmaspäevast-reedeni oli vanematel tööpäev, siis me hommikul ärkasime millal tahtsime ja päeva kulgesime ilma kiirustamata. Esimene hommik oli üsna kummaline. Kui ärkasime, polnud mitte kedagi pereliikmetest kodus. Mina ja Marion + maalrid elutoas. Oli ka hommikusöögi aeg, asusime köögi poole. Palju kappe, palju vaja otsida. Külmiku tundsime ära, aga sealt midagi väga kasulikku esimese hooga ei leidnud. Lootsime kuskilt leiba leida, aga ei olnud, ainult mingi paberkoti täis mis olid kõvaks kuivand ja eelduste kohaselt koertele söömiseks. Lõpuks leidsime kellogsid, piima oli ka kapis. Selline menüü oli meil 3 hommikut kuni meil üle viskas ja vanematele ettepaneku tegime, et võiks leiba ka olla. Millalgi järgneval hommikul oli saia. 

Damian - labrador. Kõige näljasem koer koguaeg.

Abi - Prantsusmaalt teadmatusest. Kõige sõbralikum ja rõõmsam koer.

Teisipäeval käisime Dresdenis natukene linna uudistamas, suutsime rongidega segadust ja paanikat endale tekitada. Esimene aps mis tegime oli see, et me ei märgistanud peatuses oma pileteid vastavas aparaadis ära, paned pileti aparaati ja see lööb kella ja kuupäeva peale. Ja muidugi käivad iga rongi peal usinasti kontrollid ringi. Kui meie uhkelt oma piletid ulatasime hakkas naine seletama, me vaatasime suurte silmade ja suu ammuli talle otsa. Ma ütlesin, et ei saa aru me esimest korda sõidame. Ta lõi käega ja tegi ise meile märgistuse sinna peale. Teine aps juhtus sama rongi peal. Ehk siis Dresdeni linnas on 3 peatust, eelviimase ajal läksime ukse juurde, sest ei teadnud kus maha peame minema. Siis rong peatus, Marion astus välja, mina jäin sisse ja hõikasin, ei see ei ole õige ja rong sulges uksed. Sel hetkle vallandas mind hämming, et mis nüüd saab ja hakkasin omaette naerma. Mina sõitsin edasi meie lõpp-peatusesse. Ma olin sel hetkel veel täiesti võõras kohas. Ilma keeleoskuseta. Ilma Marioni telefoninumbrita. Ja emal tööaeg, ei vasta. Ma lihtsalt seisin ja ootasin ja naersin omaette. Ühel hetkel kõndis Marion mulle vastu ja ma olin üliõnnelik, arvasin et kaotasin ta ära. Siis õnnest kallisatasime ja naersime. Sel päeval käsime ostsime kohalikud sim-kaardid ja ma omale uue telefoni.

Piletiautomaat

Teistel päevadel ma olen oma tuba koristanud, saksa keelt õppinud, koertega mänginud, filme vaadanud, rattaga sõitmas käinud Grossröhrsdorfis. Mulle nii meeldib mu koduküla. Pisikene, vanade majadega, munakiviteedega, väikeste tänavatega.

Ausalt ka õpin

Täna, laupäeval,  käisime vanaema sünnipäeval. Tutvustati, et tüüpiline kohvitamine Saksa moodi. Esimesena süüakse kooke ja juuakse kohvi. Jutustatakse palju ja siis tuleb külmlaud. Kartulisalat(üsna meie oma sarnane, mulle maitseb ja õnneks on suured munatükid, mida lihtne välja noppida, muu söön ära :P ) singi- ja juustuvaagen, määrdevõid, kurk, tomat - no igasugust kerget toitu, viinerid olid ka. 

Praegusel nädalavahetusel on Dresdenid linnafestival. Me nägime ettevalmistusi ja täna õhtul vanaema juurest koju sõites nägime läbi väga-väga tiheda vihma mingeid värvilisi valgustusi. See ka põhjus miks me sinna ei suundunud. Vihmaga ei jääks väga meeldivat mälestust sellest üritusest, aga vähemalt nägime ära igasugused atribuutikat, mis selleks puhuks üles oli seatud Elbe äärde.

Ettevalmistused festivaliks

Õhtul pakkisime oma asjad kokku, sest pühapäeva hommikul kell 10 läheb rong Berliini lähedale hostisa venna juurde. Lähme Marioniga kahekesi ja oleme seal nädal aega. Me lihtsalt oleme seal, mingeid plaane täpsemalt ei ole teada antud.

Kõik sujub hästi, ärge kurvastage, siin ka väga ilusad ilmad enam pole ;)