Kahe kultuuri asemel kolm

Tere!

Kui lähed vahetusaastale, siis lähed elama uude kultuuri. No see on teada värk, et uus kultuur. Lihtsalt mõnes maailmapunktis erineb see tunduvalt Eesti omaga ja mõne koha kohta sa ei oskagi mingeid üllatavalt suuri erinevusi välja mõelda. No näiteks, minnes vahetusaastale Aasiasse või Lõuna-Ameerikasse või hoopis Aafrikasse, siis sa oskaksid juba ette mõelda, et see mis seal toimub on ikka täiesti erinev. Juba enne minekut suudad ennast ära lainestada sellele. Tundub, et nii on isegi lihtsam seal juba kohal olles neid kultuurierinevusi teadmiseks võtta. 

Saksamaa tundus mulle alguses sama mis Eesti. Noh, et Euroopa riik ja päris lähestikku ning mingeid dramaatilisi erinevusi ei ole. Ega ei olegi, inimesed on ikka enamjaolt valged(minu kandis), alguses on inimesed natukene kinnised ja omaette hoidvad, 4 aastaaega jne. Aga just need pisikesed erinevused, need võivad üllatada, aga siis lihtsalt teadmiseks võtta. Lisaks Saksa kultuurile õpin mina tundma läbi minu õe natukene Šveitsi kultuuri ja tema seevastu Eesti oma. Tihti, kui leiame midagi erinevat mainime kuidas see toimib meie kodumaal. Täitsa huvitav on.

Keel on teinud hüppelise arengu võrreldes sellega mis seisus ma aasta tagasi koolitunnis olin või oma esimesel nädalal siin. Ma saan inimestest hästi aru, vahepeal ikka tekib segaseid kohti, aga siis palun korrata ja inimesed kasutavad teisi sõnu. Rääkimine on ka paremaks läinud kõvasti. Ma ei karda vigu teha ja leian, et see aitab palju kaasa. Kuna siis ma ikka räägin rohkem, kui koguaeg mõelda kas räägin õigesti või vigadega. Koolitunnis on teistmoodi, praegu üldse koolis ikka on selline lihtne. Lihte, sest kõike kaasa ma ei tee. Nagu kunagi juba ütlesin, neile meeldib analüüsida ja tekste lugeda. Enamjaolt on tekstid üsna spetsiifilise sõnavaraga. Mingid ajaloolised tekstid või poliitilised. Räägivad rahudest või relvastusest ja no keeruline, sest uusi sõnu on palju.

Muidu üldiselt mul on ikka kõik hästi. Esimene nädala vaheaega sai läbi. Käisin kaks korda kinos, ühe korra teatris (komöödialavastus oli, erilisi emotsioone ei tekitanud, suht külmaks jättis, lavaline liikumine oli ka igav), veel küpsetasin õega Hamburgi jaoks ja puhkasin ka muidugi. Siis tuleme sealt 4kesi tagasi, kaks teist vahetusõpilast koos meiega, siis peame oma sünnipäeva koos koolisõpradega ja algab uuesti kooliaeg. 

Täna siin päike paistab, aga muidu on ikka ka täitsa sügis kohale jõudnud. Tuul on jahedam.

Puhake ka!

Matk Alpides

Olen siin juba kaks kuud olnud ja mõelda, et aeg läheb nii kiiresti- 9 kuud on veel jäänud. Praeguse hetkeni olen kogu aeg tundnud, et see oli minu parim otsus seesugune hullus ette võtta ja aastaks kõik muu sinnapaika jätta. Lihtsalt mina ja minu aasta.
Muidugi ei oleks ma praegu siin parimat aega veetmas, kui ei oleks minu suurepäraseid toetajaid. Siinkohal tahan tänada veel ja veel nende inimeste ees, kes mind toetasid ja minu tegudesse uskusid! Ja oma perekonda ja sõpru, kes toetasid minu ideed ja aitasid seda hulga paberimajandust tõlkida või üle vaadata.


Mul ikka endale tuleb praegu ka vahest mõte peale, et no kus ma olen ja kas kõik toimub reaalselt minuga. Näiteks tulin vahetusaastale Saksamaale, aga eelmise nädala veetsin otsapidi Austrias oma hostperega. Ma olen ülimalt tänulik oma hostpere ees, et nad selliseid tegevusi mulle võimaldavad. Sest see ei ole üsna tavapärane, et kui lähed vahetusaaatale, siis saad samal ajal korrag kahte riiki avastada.
Me läksime Austriasse eelmine reede vara hommikul autoga, koerad olid ka kaasas. Ilmad olid superilusad ja soojad. Austerlased ise ka rääkisid, et suvi oli halb ja vähe päikest ja nüüd sügisel ilmus see päike järgi, temperatuur oli 20 kraadi ringis vahest isegi üle. Kõik saime näole ja kätele kerget jumet juurde.
Vanemad on ise selles samas kohas juba 20 korda puhkusel käinud, seega neile see juba tuttav koht. Sügiseti on selle hotelli restoranis gurmeenädal, ning seekord me viibisime seal selle ajal. Päeva ajal käisime mägedes matkamas ja õhtuti lasime oma maitsemeeltel naudingut tunda.
Kahel õhtul oli pidulikum ja pikem söömine. Need olid siis need tõelised gurmeeõhtud :D keeruline seletada, saan öelda, et oli kahte moodi õhtusööki. Kas neljakäiguline ja sa said valida ise supi ja pearoa. Või siis kuuekäiguline ja sa ei saanud ise midagi valida. Kõik sõid sama asja ja vahepeal siis tutvustati rooge ja neid veine mis millise roa juurde kuulub ja kuidas paremini need maitsed välja tulevad ja midagi sellist. Aga see oli kõik austria saksa keeles, see ei ole üldse see mida sakslased räägivad. Aga mis ma siin ikka vatran, las pildid räägivad enda eest:) 

Ja muidugi mäed-mäed, mulle nii meeldivad.

Nüüd pildid..

Pudelisisu kahes klaasis

Poolel teel

Alpid

"Johanna, kas sa ikka tead, et Milka lehma pole päriselt olemas?"

Puhkepaus

Kepikõnd

Sellised hütid olid igapäev meie eesmärgiks

Hostisa- hostema
Üks nendest pidulikematest õhtutest

Verivorst gurmeestiilis, maitses hää

Teise õhtu 3 esimest käiku

ja 3 viimast käiku

Saadan kõigile tervitusi!
Bis bald!
Johanna

Halloo!

Teate, siin on sügis märgatavamalt teistsugune, aeglasemalt kulgev. Puudel on enamus lehti küljes, õhutemperatuur keskmiselt minu hinnangul 17 kraadi, tihti külastab soe päike. Muidugi on vihmasemaid ilmasid ka, aga kui ma uurisin, kas siin kandis sajab palju, öeldi et mitte. Praegu on ka õues ilus. Hommikuti ärgates on kottpime, aga uksest välja minnes on päike tõusnud, tavapäraselt on hommikuti koolis olles aknast tihedat udu näha ja kui koolipäev on läbi, siis on udu läinud.

Esimene pilt

Dresden

Aga mõeldes eelmisele nädalalõpule. Eelmine nädal olin ma kergelt külmetunud, aevastused, kinnine nina ja lukus kõrvad. Oleks nagu kuskil mullis elanud ja täpselt mitte aru saanud, mis ümber toimub, aga nüüd olen täielikult toibunud sellest, küüslauk aitab, uskuge mind.
Reedel hiilisime kahest viimasest tunnist ära ja läksime rongiga Dresdenisse ema juurde ja sealt koos temaga Leipzigi taaskord. Seal oli hambaravile pühendatud mess. Suur messihall, aga kõik pakkusid asju, mis võiksid hambaravis ära kuluda. Täpsustuseks siis, minu hostema on hambakirurg ja Dresdenis on tal oma praksis. (Jah, veel üks meditsiiniga tegelev inimene mu ümber :D). Ta on üsna tuntud ja väga palju tutvusi, nii ka seal messil jalutasime boksist boksi ja tutvusime tema tuttavatega ja jõime-sõime seal pakutavat. Meie läksime sinna eesmärgiga pastakaid koguda. Aga tegelikkuses suutsime kokku ajada palju rohkem asju: kummikommid(suhkruvaba), šokolaadi(tavaline), hügieeniline huulepulk(2 erinevat lausa), mingi mänguloom, hambaniit,postkaardid, riidest kott, võtmehoidja ja kummikindad. Selle käigu saab edukaks lugeda.

Muidugi nad peavad ennast kuidagi promoma

Laupäeval tuli Marionile uus voodi. Kuna eelmises ta ei tundnud ennast väga mugavalt ja turvaliselt magamise ajal, tegu on mõlemal korral kõrge voodiga (nari,aga ainult ülemine korrus). Uus on väga kindel ja kõrge. Vana oli metallist ja ei olnud kõige tugevamini liikumatu püsiv konstruktsioon, aga see puuvoodi on kindel nagu tamm :D Ja õhtul olime kutsutud ühe sõbranna juurde, kes korra on meie juures ka käinud. Tore õhtu oli, tegime süüa, sõime mingit tavapärast saksa asja, makaronid mingi munakastmega (jaa muna, aga see ei olnud üldse nii nagu arvate, see oli koos muude asjadega segatud ja vist polnud pannilt läbigi käinud), sellel on tegelikult mingi kindel nimi, aga ma juba unustanud, oioi. Veel küpsetasime omale šokolaadi muffineid ja vaatasime ühte päris saksa noortefilmi. Sain täitsa aru, mis seal räägiti ja teema oli ka etteaimatav.

Mmmm.. (ühest piisas)

Pühapäeval olime rahulikult kodus, sõime koos hommikust. Ja minus oli vaim aias tööd teha. Sellel hommikul paistis tuppa päike ja mina järeldasin oma vanade harjumuste kohaselt, et on sügis, on päike ja on jahe. Aga siin ei ole kõik nii nagu Eestis :) Läksin siis õue, aitasin basseini äärest puulehti ja tammetõrusid pühkida ja tunnen, et ei suuda pikkade pükstega olla. Ja õues oligi 25 kraadi! Pühapäeval ma siis veel istutasin uusi tulbi- ja nartsissisibulaid. Meil siin otseselt aias mingit kujundust ei ole. Nüüd jah basseini äärde sel suvel tehti natukene midagi konkreetsemat, aga muidu on aed väga vabavormiline. Palju iidseid puid ja põõsaid. Lõunal päevitasime basseini ääres ja õhtul läksid vanemad sünnale, me õega tegeime Skype ja õhtul tegime koos omale süüa.

Üllatasin õde

See nädal on natukene lühem kõigile Saksamaa elanikele, kuna 3.oktoobril möödub 24 aastat sellest kui Saksamaa otsustas, et temast saab üks riik. Siis selle puhul on reede vaba ja meie sõidame siis Austriasse. Tore poolpäeva autosõitu tuleb, kuna eeldatavasti sõidab siis palju inimesi oma nädalalõppu kuskile veetma. Meie aga jääme nädalaks. Esmaspäeval käisime linnas teiste vahteusõpilastega linna uudistamas, Dresden on nii ilus, ma ei saa aru, kuidas me varem ei olnud nendesse kohtadesse sattunud. Ja tol õhtul käisime emaga tema arvates maailma parimat Dönerit söömas. Aga ei oska mina mingit hinnangut anda jah oli väga hea. Aga koolis teised räägivad , et siin naaberkülas on maailma parim Döner :D Koolis inimesed lubasid seda sööma viia üks kord, eks siis saab neid kahte maailma parimat võrrelda. Ootan juba väga Austriasse minekut ja TÄNA on minu õe sünnipäev! Siis lähme perega Hispaania restorani seda tähistama.

Talle meeldis väga kingitus

Esmaspäeval oli 24 kraadi, jäätis kohustuslik
(ei tea miks Mehhikole jäätis ei maitse)

Eile (kolmapäev) oli matemaatikas test, toredalt läks, 6-st ülesandest jõudsin 2 ära teha, midagi suurt ja geniaalset õpetajal leida ei ole. Esiteks ma tegelesin väga pikalt pindala leidmisega, kui otsustasin igaks juhuks tõlkida ja tuli välja, see sõna tähendab hoopis ümbermõõtu, ohoo, avastus :D Õnneks hindeid ei panda meile. Ja inglise keeles olen ka ühe kodutöö teinud, luuletuse analüüs, see läks väga hästi :) 

Bioloogia klass

Oli aega harjutada, kui ema ootasime esmaspäeval

Võtan vastu pakke!

Olge vahvad!
-JJ

Tere inimesed!

Kõik on hästi läinud, tunnen , et olen kohanenud ja kõigega harjunud. 

Ükskord käisime metsas jalutamas

Filmiõhtu koos klassiõdedega möödus hästi, kurb on ainult see, et mõlemal on koertekartus. Aga meie maja on õnnistatud paljude ustega ja saime alati koeri eemale nii hoida neist :) Tüdrukud tundusid sümpaatsed ja toredad. 

Külalisteks olime hästi ettevalmistunud

Eelmine nädal oli meil teistsugune nädal. Kuna ladina keele klass oli õppereisil Roomas, siis oli koolis vähem õpilasi ja oli tehtud kaks 11. klassi. Meie Marioniga muidugi midagi ei teadnud ja esmaspäeval alustasime oma nädalat tavalise rütmiga. Kaks esimest tundi sporti ja siis edasi eraldi tundidesse. Siis aga märkasimegi, et midagi on teisiti. Klassis, kus mul järgmine tund oleks pidanud algama ei olnud kedagi, siis Marion kutsus mu endaga kaasa oma tundi, et ma üksi ei peaks olema. Ning siis teavitatigi meid kaasõpilaste poolt, et see nädal me veedame koguaeg samade inimestega. 

Vahetunnis mõtlesime ise asja uurima minna. Läksime stendile vaatama, aru midagi ei saanud, õnneks tulid tuttavad näod vastu ja ütlesid, selle nädala olete meiega samades tundides. Siis järgmises tunnis selgus, et tegelikult ma peaksin olema 11a, mitte 11b klassiga, aga kuna tegemist on vahetusõpilasega, siis võib natukene reegleid muuta, vabandus on ju olemas (ei saa aru). Ega sellest nüüd midagi hull juhtunud, kedagi väga ei huvitanudki see, et klassis on inimesi rohkem, kui nimekiri ette näeb. Lõbus nädal oli. 

Laupäeval käisin õega Dresdenis. Jõudsime selgusele, et see halb päev linnas käimiseks, liiga palju inimesi sahmib ringi.
Pühapäeval oli YFU poolt korraldatud kokkusaamine kõikidele vahetusõpilastele, kes elavad Sachsenis. See toimus Leipzigis, sõitsime sinna 1,5 tundi. Seal oli väga lahe, tehti gruppides mingeid psühholoogilisi mänge, et välja selgitada kuidas esimene kuu möödunud on. Meie Marioniga olime ainukesed kes tagasisides ütlesid, et kõik on super. Sest mina tunnen, et nii ongi.

Meil on parim pere, koolis on lahedad sõbrad, õega saan suurepäraselt läbi, toit on hea, palju šokolaadi, ilm on enam-vähem hea.

Brasiilia, Hiina, Mehhiko ja Šveitsiga 

See nädal algas tavalises rütmis, ainult ilmad on muutunud jahedamaks. Ja hommikul, kui pool 7 äratus heliseb on õues hämar. Esmaspäeval käisime koos emaga tema ühe tuttava lapsepõlve hoidja juures, rääkis, et väga paljud vaheajad veetis selle naise juures. Midagi suur ei toimunud, väga rahulik oli. Kolm vana eakat naisterahvast on kokku saanud, lobisevad ja istuvad. Meil Marioniga oli väheke igav seal, aga me siis otsisime ise tegevust omale :) Täna oli koolis spordipäev, 11.klasside ülesandeks oli aidata. Hommikul oli õues 4 kraadi, prrr. Kui kooli jõudsime ei olnud meie nimesid selles tabelis kus kirjas, et kus punktis aitama peame. Siis otsisime ise oma sõbrad üles ja olime nendega. Alguses jalutasime lihtsalt ringi erinevates punktides ja uurisime kas on abi vaja. Kui ei olnud, liikusime edasi. Mingi aeg sattusime söögi korraldustiimi, lõikasime brötschenied katki ja grillisime vorste ja siis müüsime neid näljastele sportlastele. Tiimitöö sujus suurepäraselt ja lõbus oli ka. Lõunaks tuli päike ka välja. 

Grossröhrsdorfi raad

Uut infot saan ka jagada. Näiteks 3. oktoobril sõidame perega Austriasse, Salzburgi lähedale mägedesse. Ema ütles, et tuleb matkamis ja gurmee reis. Et siis päeval matkame mägedes ja õhtul lähme restorani. Ootan juba väga seda, näha midagi mis on mägede nime väärilist. Inimesed siin naeravad pikali ennast, kui ma Eesti 318m välja ütlen. Varem ma selles midagi hullu ei näinud, aga ma olen juba siin Saksamaal tajunud laugeid mägesid ja needki on suuremad ma usun. Muidu sügisvaheaeg algab 20. oktoobril ja kestab 2 nädalat. Selle aja sees plaanime külastada Hamburgi lähedal elavat Marioni nõbu, kes ka vahetusaastal ja vaheaja lõpus koos oma sünnipäeva tähistada.

Tervidates!
Johanna

Esimesed sõbrad?

Tervitused!

Minu teine koolinädal on ka otsakorrale saanud. Koolis on tore käia, kuigi vahepeal on igav. Näiteks, kui tunnis aru ei saa mida õpetaja räägib. Praegu näevad mu koolipäevad välja sellised, et tunnis kirjutan tahvlilt kaasa, kui istun kellegagi koos siis saan ka õpetaja dikteeritavat juttu üles kirjutada. Siis mõnes tunnis, kus on kombeks palju tekstiga lehti saada, märgin võõrad sõnad ja kunagi muul igaval ajal otsin neile vastet. Muidugi joonistamine on ka üheks ajasisustuseks hetkel saanud. Ning need tunnid, kus jutupaunikud lähedal istuvad ongi lõbusad, sest siis toimub midagi muud, kui arusaamatuses istumine.
See nädal juhtus ka esimene selline aps, mis vahetusõpilastele üsna kohane võib olla. Olin füüsika tunnis, 2 esimest tundi järjest. Sõin nätsu terve esimese tunni. Ja teises tunnis, kui ülesannete juurede olime asunud, ütles õpetaja minu nime. Ma ülesannetele keskendunud ei olnud, siis vaatasin talle otsa, küsisin kas pean lugema ülesannet. Siis ta hakkas midagi rääkima ja ma sain aru oma nimest tema jutus ja sõna näts ja pole ilus. Muidugi terve klass sai väga hästi aru, mis ma valesti olin teinud. Ma nii rumal ei olnud ja püsti ei tõusnud, et prügikasti juurde minna, leidsin kiirelt muu lahenduse. Aga mu pinginaber ütles, et sa oled "kergelt" punane näost. Ja päeva teises pooles kui oli teine ainetund ja pidin paaristööd tegema, ütles paariline, et tema ka alguses ei teadnud seda. Vähemalt, nüüd ma nätsuga sinna tundi ei lähe.
Saksa õpilased on nii rahulikud, siin minu koolis küll vähemalt. Isegi 5.klassi lapsed, kellega mul saksa keel. Kui õpetaja tuleb klassi, automaatselt rahunetakse maha ja hakatakse õppetööle süvenema. Ehk jääb mulle ka see külge. Üldse siin tundides tunduvad kõik nii priimused, teatakse vastust õpetaja küsimusele. Ja mis alguses kõige kummalisem mulle oli. Õpetaja esitab klassil küsimuse ja peaaegu kõik tõstavad käe. Eestis hea, kui üks on nõus oma kätt tõstma, pigem ikka õpetaja peab nimepidi ütlema, kes vastab. 
Olen juba sõpru ka leidnud, ma arvan vähemalt :D Sest kui ma uurisin, mida noored nädalavahetusti teevad (sest praegu me oleme kas perega teinud või kodus olnud), et saaks siis sõpru leida. Tuli teiselt poolt vastuseks, aga meie ju oleme :) Igal juhul, eile kirjutasime kahele tüdrukule koolist, et mis nad täna teevad ja oleks lahe midagi koos teha. Nad olid meeleldi nõus ja täna õhtul tulevad meile külla. Teeme pitsat ja pärast vaatame filmi koos.
Esimese kahe nädalaga olen juba leidnud erinevusi Eesti kooliga. No neid on tegelikult ikka rohkem, aga praegu mõtlen õpetamismeetodit. Eestis pannakse rõhku sellele, et õpilane otsiks pidevalt ise materjali, lahendaks tunnis üksi ülesandeid, loeks iseseisvalt ja analüüs käib õpilase ja paberi vahel. Aga siin inimesed räägivad ja palju. Ütlen kohe, see on harjumatu ja ebamugav alguses. Just inglise keeles, ainuke tund kus pole mul vabandust anda miks ma kaasa ei saaks ülesandeid teha. Iga tund on üheskoos rääkimine, arutatakse koos õpetajaga, grupitööd omavahel. Väga palju praktiseerimist. Õpilastel puudub hirm õpetaja ja kaasõpilaste arvamuse ees. Ja ma leian, et see on väga hea.  
Ja võtke teadmiseks, et mingit ekooli sarnast asja siin ei eksisteeri. Praegu esimestel nädalatel on mul ikka vana harjumus arvuti lahti tehes vaadata, kas mingeid kodutöid on, aga pole kohta kust vaadata. Nii, et mul väga palju kodutöid ei ole teha :D 

Järgmisel nädalavahetusel on YFU esimene kokkusaamine Leipzigis. Siis näeb teisi õpilasi ka ja saab muljeid vahetada.    

Nautige oma head ilma!
Johanna

Kool on alanud

Tsauki!

Minu õppeaasta Saksamaal on alanud. Esimese nädala võtan kokku järgnevalt.

Käin 11.klassis, olen Marioniga klassiõde. Aga meil ei ole kõik tunnid kogu aeg koos. Siinne koolisüsteem erineb väheke Eesti omast. 11.klass põhineb kursustel millest osad saad ise valida ja osad on määratud. Näiteks esimesel päeval koolis pidime valima omale põhiaine, mida on 5 tundi nädalas lisaka matemaatika 5le tunnile. Mina valisin inglise keele ja Marion ajaloo. Siis teine valik oli millist keelt tahame, valikus oli ladina, vene ja prantsuse. Alguses valisin prantsuse, sest mõte oli, et Marion saab mind aidata, aga tunnis selgus, et teised on seda juba 5 aastat õppinud. Nii et ma ei saanud midagi aru. Vahetasin prantsuse keele nooremate saksa keele vastu ja sama tegin ka 11. klassi saksa keelega, kuna see on samuti liiga raske ja ei aita see tund saksa keelt paremini mõista. Nüüd saksa keele tunni ajal olen koos 5nda klassi õpilastega ja prantsuse keele ajal 9nda klassiga. Ma arvan, et see on igal juhul parem. Nüüd lähemalt minu esimesest nädalast.
01.09
Esimene september läksime koos isaga kooli, et saada kokku direktoriga ja arutada meie üle. Pool tundi hiljem oli aktus ja seal tutvustati meid kogu koolile samuti. Kummaline on see, et siin keegi ei kandnud viisakamaid riideid, oldi täitsa tavaliselt riides ja esimesel päeval oli 3 tundi klassijuhatajaga ja siis läks koolipäev edasi. Vähemalt viimane tund jäeti ära.
Minu koolipäev hakkab igal hommikul kell 7.30, kooli hakkame minema 7.15. Iga päev(mitte esmasp.) on 7 tundi, mis lõppeb kell 14.05. Esmaspäeviti on 6 tundi meil, kuna 7. tund pole saksa keelt nooremate tunni vastu vahetada.
T02.09
Alustasin oma teist koolipäeva sissemagamisega, ja mitte sellise 5-10 minutit vaid õde äratas mind 15 minutit enne kooli algust. Õnn on see, et me koolile 5 min kaugusel elame. Sellel hommikul toimusid mu kõige kiiremad liigitused ja kiired jalad. Jõudsin tundi siis kui kõik olid juba istet võtnud ja tere hommikust oli ära kõlanud. Vabandasin ja istusin esimesele vabale kohale. Teisipäev on see päev kui meil on Marioniga kõige rohkem tunde koos. Siis istume koos, kui oleme üksi, istume kas üksinda praegu või mõnes tunnis kellegi kõrval ikkagi. Alguses ikka igas tunnis vaja ennast tutvustada teistele ja kui on uudishimulik õpetaja on vaja ka küsimustele vastata. 

Õe valmistatud Šveitsi kakao mulle külmal teisipäeval

03.09
Ei maganud sisse, aga klassi jõudsin ikka siis, kui kõigil juba kohad võetud. Siis lonkisin esimesse pink, olin maha istund kui keegi hõikas Johanna ja kutsus mind enda kõrvale istuma :) tore, palju parem on istuda tegelikult kellegi kõrval siis saab maha vaadata kui õpetajate kohutavat käekirja välja ei loe. Kolmapäeval pärast kooli võtsin ennast kokku ja tegi jooksuringi, palju parem tunne oli pärast. Tahan juba mingit sporti teha, esmaspäeval uurin nende võimaluste kohta. Muidu tunnis kõigest aru ei saa, kuna siin on ka dialekt saksa keelel on vahest ikka ilmvõimatu ka tuttavaid sõnu tuvastada.
04.09
Jälle enda tutvustamine, klassi otsimine, koha leidmine, imelikuse tunde tundmine - saab päeva lühidalt kokku võtta. Imelik tunne on see, et ma istun klassis ja põhimõtteliselt ei tee midagi. Selline halva õpilase tunne on, keda pole ma veel ühtegi kohanud. Siin kõik on tunnis valvel, keegi ei lösuta, kõik teevad kaasa ja siis on üks vahetusõpilane kes istub ja joonistab näiteks või kirjutab muid asju(uusi sõnu on kuhjaga selle nädalaga juurde tulnud). Neljapäeval jäi mul kaks bioloogiat õpetaja puudumise tõttu ära, ta olevat haige. Läksin koju selleks ajaks. Olin niisama ja koristasin koertekarvu elutoast. Siis läksin kooli tagasi ja kui see lõppes oli õues nii ilus ilm. Läksime kodus ujuma. Marion lihvis mu krooli ujumisoskust ja vettehüpet ka. Pean veel siiski palju harjutama. 

Harjutusväljak

Ema varustas meid šokolaadiga

5.09
Juba ongi esimene, kõige hirmsam nädal läbi. Reedel mul oli ka muusika mille sain samuti ise valida, teine valik oli kunst. Kuna maalimises ole samuti kehv otsustasin muusika kasuks. Seal saan mängida suu liigutamist, aga kunstis joonistamist ei saa mängida. Uurisin kaua neil muusika on olnud ja tuleb välja, et 11 aastat. See tund oli nagu muusikakooli oleks sattunud, teooria, kõik teadsid vastuseid õpetaja küsimustele ja nende lauluhääled, vauu. Ma isegi Eestis olin laulunoodi jälgimisega hädas, aga nüüd mul ei ole kedagi, kes näitaks kust ma laulma pean :( siis ma parema meelega kuulan teisi ilusti laulmas.
Pärast kooli käisin jälle ujumas ja õhtul läksime emaga tema töökaaslaste juurde grillima. Jäime ööseks, sest selle grillimise põhisündmus on sealiha 20 tunnine küpsetus. Mu ootused olid kõrged ja ma ei pidanud pettuma. Ilusti pehmeks küpsenud, parajalt mahlane. Temperatuur oli 28 kraadi ahjus. Seda sõime(laupäeval) koos brötscheniga, kaste, kapsasalat, liha. Oli väga-väga maitsev.

Pühapäeval lähme koos hostemaga gurmeerestorani. Tal mingi tuttav kokk seal ja valmistab meile taimetoitu, keegi siin ei ole taimetoitlane, aga see kokk on sellel spetsialiseerunud või midagi sellist. Midagi väga peent ja mitte tavalist pidavat see olema.

Vanemad on toredad, aga töötavad väga palju. Hommikul vara tööle, õhtul hilja koju. Seetõttu on ka meie õhtusöögid tavapärasest hilisemad. Ema koguaeg teeb midagi, asjatab, käib kuskil. Pole teda veel kordagi elutoa diivanil istumas näinud. Isa on rõõmus ja hoolitsev, tihti küsib kas kõik on korras ja soovib hommikuti ilusat päeva.


Mul on tekkinud teile küsimus. Kas ma olen piisaval neist asjadest rääkinud, mis huvitavad või on soovi, et millestki lähemalt kirjutaksin? Andke teada, minul on järg juba vaikselt kadumas (:


Ilusat pühapäeva!
Soovib JJ

Ostsee puhkus

Tere!

Parimat puhkust nädal enne kooli ei oskakski soovida, kui see oli. Sõitsime 475 km ja jõudsime tagasi suvesse, mis kodus juba sügist vihma ja rahega meenutas. Hostisa veel ütles, et võtke dvdsid kaasa, sest kui sajab pole muud teil seal teha kui filme vaadata. Ja meie oma 20-st filmist vaatasime ainult neli, 3 enne magama jäämist ja üks aja sisustamiseks. Ja võite järeldued juba ise teha, tugevat vihma ei sadanud kordagi.
Oma nädala veetsime hostema sõbranna suvilas, mina, Marion, ema ja ema sõbranna tütar. Maja oli väga ilus, õlgkatusega, seest on kaasaegne ja väga mõnus. Jõudsime esmaspäeva õhtupoolikul, sõime naabritega, kes ka tuttavad hostemale isa sünnipäevast jäänud tiramisut, mmm kui hea. Samal õhtul vaatasimegi ühe saksa filmi. Lõbus oli. 

Teisipäeval kui olime endale meelepärasel ajal üles ärganud, hommikusöögi ära söönud, läksime autoga sadamalinna. Pikk promenaad üheltpoolt sadamaga teiselt poolt tänavaga piiratud. Jalutasime alguses promenaadi lõppu, kus oli vaateplatvorm. Läänemeri paistab siit teistsugusena minu meelest, mõne kohapealt on helerohe/sinakad liivalaigud ja paistab nagu oleks kuskil eksootilisemas kohas. Tagasi jalutades käisime ka jalgupidi meres. Mitmedki inimesed ujusid ja olid rannailma nautimas. Minu jaoks oli see vesi üsna mõnus. Kuskil oli kirjas, et õhutemp. 16 ja vesi 17 kraadi. Vett uskusin aga õhutemperatuuri pealt oldi küll mööda pandud. Lõunaks sõime kala restoranis, mis oli maitsev.

ema-sõbranna tütar-õde

Kolmapäeva hommikul võtsin ennast kokku ja käisin jooksmas. Kui teil oleks selline vaatepilt jooksmise ajal, harrastaksite kõik sedasorti liigutamist.

Sel päeval käisime jalgratastega kaugemal ühes linnas, nimelt sellel päeval läbisime jalgratastel 35 kilomeetrit. Jalgrada läks mere äärest, rannikult. Vahepeal tegime jäätise söömise pausi ja sõitsime edasi. 

Linn kuhu jõudsime on turistidele mõeldud, väiksed hotellid, kohvikud, poekesed, rand. Seal sõime kõik ühe koogitüki energia taastamiseks. Ma päris juba muretsen enda pärast, sel nädalal kokku olen söönud rohkem kooki kui liha kindlasti :D Kui olime tagasisõidul käisime lõpus ka ujumas ja siis koju. Õhtust käisime väljas söömas koos naabritega. Siis ma sõin peaaegu oma unistuste toitu. Olete kunagi unistanud, et sinu suured toiduaine-eelistused võiksid ühes toidus kõik koos olla? Mina sõin kanafilee tükikesi kookos-mango-karri kastmes koos riisiga. Mango oli tükkidena mu kastmes. See oli nii hea.

Neljapäeva hommikut alustasin samuti jooksuringiga. Sel päeval oli ilm nagu tellitud meile. Ainult sinine taevas, õrn tuul ja soe õhk. Pakkisime rannalinad kokku ja läksine randa. Terve päev lihtsalt lebotada ja mitte mõelda, et vähem kui nädala pärast ma lähen kooli. Käisin kolm korda vees ja seal sai tükk aega olla, ei olnud nii jah, et kohe vaja tagasi joosta. 

Reedene ilm meile randa minekuks motivatsiooni ei pakkunud, oli pilves ja tuuline. Siis külastasime hoopis Rostocki linna. Meie asusime kuskil 20-25 km Rostockist. Nägime vana ülikooli hoonet ja käisime kirikus, seal oli mingi vana iidne astronoomiline kell, mida kõik hoolega pildistasid. Ma pildistasin orelit, sest kui ma seda nägin tuli mul eelmise aasta muusikatunnid meelde, oli päris huvitava isiksusega õpetaja. Ja tema õpetas mulle, et Saksamaal on kirikutes hästi suured, võimsad ja kõlavad orelid. Kirikust edasi jalutades oli puuvilja turg, minu silmad haatasid ainult ploome. Teisi haarasid muud puuviljad. Mina sain omale neli ploomi nagu soovisin. Sõin kõik kohe ära, täpselt see maitse, mis Eestis mu ploomipuul. Hiljem ostsime juurde ploome. Majja tagasi minnes olime niisama ja mängisime lauamängu.

Laupäeval tulime tagasi, aga enne koju minekut käisime veel onu sünnal Zossenis, kus üle-eelmise nädala veetsin.

Esmaspäeval lähen kooli, ma arvan, et ma pole veel ükski aasta nii ettevalmistamta olnud kui nüüd. Pole kooliks kotti, pinalit, märkmikku, vihikut. Küll jõuab nende asjadega ka tegeleda :)